Uku Masing

PALIMPLASTID

 

TEGELASED

 

Hääl ülalt 294, 296, 298, 300, 302, 304, 306

Kosmos 295, 297, 299, 301, 303, 305, 307

Signaal 2, 6, 23, 144, 166, 192

Kogudus 128, 130, 132, 146, 148, 150, 157, 159, 170, 172, 174, 178

Vanaeit 179, 197, 203, 205, 208, 214, 217, 226, 229, 236, 238, 249, 253, 255, 257, 259, 261, 263, 265, 267, 269, 271, 273, 275, 277, 279, 281, 283, 285, 287, 289, 291, 293

Vanamees 167, 169, 171, 173, 175, 177, 180, 183, 186, 188, 190, 193, 194, 202, 204, 210, 212, 219, 227, 234, 240, 242, 244, 247, 254, 256, 258, 260, 262, 264, 266, 268, 270, 272, 274, 276, 278, 280, 282, 284, 286, 288, 290, 292

Astronoom 127, 129, 131 133, 136, 138, 142

Teine astronoom 143, 145, 147, 149

Bioloog 151, 154, 156, 158

Füüsik 160, 164, 181, 184, 187, 189, 191, 199

Üks hääl 134, 139, 152, 155, 161, 165, 168, 176, 182, 185

Teine hääl 135, 140, 153, 162, 165, 168, 176, 182, 185

Kolmas hääl 137, 141, 163, 165, 168, 176, 182, 185

Roheliste juht 1, 7, 19, 24, 26, 28, 32, 37, 41, 49, 53

Teine roheline 5, 31, 43, 47

Kolmas roheline 34, 48, 50

Neljas roheline 35, 42, 45

Viies roheline 36

Kuues roheline 44

Seitsmes roheline 54

kaheksas roheline 56

Esimene kollane 3, 8, 20, 22, 30, 40, 51, 63, 68, 78, 80, 93, 102, 111, 123

Teine kollane 4, 9, 29, 39, 46, 55, 61, 74, 96, 114

Kolmas kollane 10, 21, 25, 27, 33, 52, 56, 67, 72, 81, 84, 92, 94, 117, 121, 124

Neljas kollane 11, 55, 58, 62, 75, 95, 116, 120, 125

Viies kollane 12, 59, 89, 98, 118

Kuues kollane 13, 56, 70, 77, 91, 104, 107, 112, 115

Seitsmes kollane 14, 71, 73, 82, 86, 106, 109, 126

Kaheksas kollane 15, 69, 76, 90, 105, 108, 110

Üheksas kollane 16, 38, 57, 64, 79, 97, 103, 113

Kümnes kollane 17, 65, 83, 87, 100, 122

Üksteistkümnes kollane 18, 60, 66, 88, 101, 119

Kaksteistkümnes kollane 85, 99

Esimene neljaline 195, 209, 215, 225, 228, 235, 245, 250

Teine neljaline 233

Kolmas neljaline 196, 206, 211, 218, 220, 230, 237, 241, 243, 248

Neljas neljaline 223

Viies neljaline 231

Kuues neljaline 200, 216, 222

Seitsmes neljaline 198, 201, 213, 221, 246, 251

Kaheksas neljaline 232

Üheksas neljaline 252

Kümnes neljaline 207, 224, 239

Uku Masing

PALIMPLASTID

 

...et nos mimum nostrum.

 

I

 

(Ruum, mis annab laetu, massiivse ja ometi lõpmatu mulje. Nagu kombinatsioon Karnaki templist ja Kölni katedraalist. Taevassinine ja iseendast hele, põrandki tundub kerge. Osa inimesi rohelises, osa kollases. Kollased istuvad madalail järidel, rohelised seisavad.)

 

001 Roheliste juht: Aeg lahkuda on jõudmas kätte ja mulle on lubatud rääkida esimesena viimast korda maailmas. Igal minejal on midagi öelda ning igal jääjal, aga seekord me vist keegi ei tea päris kindlasti, millest me räägime. Küllap me kõik tunneme enestes omadusi, mida leidus muinasaegseil inimesil ainult, seepärast me oleme segaduses. Ja vahel tundub mullegi, kes ometi oli põgenemise vastu, et meile on jäänud kergem osa. Meie võime pääseda kuskile, kuigi ma ei usu seda, aga teie, kollasesse pandud sõbrad, ainult siis, kui me arvestused on vigased. Ja kui need on vigased, siis on jälle kogu me olemine olnud puudulik. Mõlemal pool on veel mingeid võimalusi jääda ellu, kuigi väga väikesed. Sest kuigi me teame, et kuuekümne valgusaasta kaugusel leidub intelligentsi, mis sellest salata - see ei tarvitse tunnistada ega mõista meid ja me ei tea ju sedagi, kas me suudame elada sääl. Ja veel kaugemale ei vii meid enam meie laevad. Oleks katastroof oodanud veel mõnedsajad aastad, olnuksime varustatud paremini ja - roheliste arv ei tarvitsenuks olla nii väike... Aga, mõnedki meist lähevad täiesti vastu tahtmist. Need ja mina usume ju, et meil pole õigust põgeneda tuleva eest, mis võib olla samahästi meie edasiminekuks kui hävitamiseks. Siiski me peame minema. Ja küllap mõnigi kollasesse rõivastunu tunneb ürgaegselt ja on pahane, et teda pole pandud roheliste hulka. Sinna pole midagi parata, sest me pole kahjuks enam need, kes olime. Isegi mina olen pahane vahel, et mind ei lubata näha, mis saab siin. Ja nagu me kõik teame, edaspidi pole meil enam võimalusi teatadagi teisele poolele midagi. Meie ühiskond lakkab olemast ja kuigi maailm, kuhu kavatseme asuda, ka on neljadimensionaalne, meid on väga vähe ja me tunneme kaua aega igavust ning puudust teie järgi. Pole võimatu, et me oma liigvähesuse tõttu vajume tagasi mõnele eelajaloolisele astmele ning siis langeme pidevalt. Aeg lahkuda on jõudmas kätte ja mina tunnen juba end nii ürgaegsena, et küsin, miks peab olema nõnda. Miks peab meie kasvamisevõimeline kultuur hävinema?

 

(Vaikus)

 

002 Signaal: USKLIKUD, SENIST MAAILMA ON VEEL VIIEKS "TUNNIKS" KOLMEKSKÜMNEKS "MINUTIKS"!

 

003 Esimene kollane: Meie võime küsida sama teiselt poolt, miks peab meie kasvamisevõimeline kultuur hävinema? Ja meile on see küsimus veelgi vaevavam, sest me ei tea mitte, milline muutus juhtub meiega, kui üldse keegi meist on võimeline muutuma viiedimensionaalseks. Kahtlen, kas keegi on. Ja kui, siis ta ei ole enam inimene. Teiste jaoks see tähendab hävingut. Ja nagu me teame, katastroofi oht on paljudel meil võtnud võime elada neljas dimensioonis, on jälle neid, kes näevad ruumi eraldi ja tunnevad aega. Needsinased on muutunud usklikuks muistsel kujul ja nad teatavad kõigile, mil tuleb katastroof. Nende kolmedimensionaalse teaduse järgi on see meie maailma sisemine spontaanne lagunemine. Ja see ebausk maailma lõpu sisse hetk-hetkelt levineb kollaste hulgas. Ma soovitan vendadele rohelistele lahkuda rutem, et ei juhtuks takistusi nende teel. Sest vaatamata sellele, et nad usuvad maailma lõppu ja väidavad end vaatavat heroiliselt vastu lõplikule hukule, nende südamed ei ole ühemõttelised teie vastu, kellele meie oleme annud soovid minekuks. Ja mina ise - ma praegu loodan, et ma ei sattu levinevasse atavismi. Aga juba ma küsin endalt, kas nemad omalt seisukohalt ei anna juhtuvale õiget nime? Kes on siis inimesed: nemad või meie või viiedimensionaalsed? Mis on häving? Kas viis dimensiooni ei ole?

 

004 Teine kollane: Meie küsime ja küsime, aga me peaksime andma julgust kaasa nendele, kes lähevad. Minu meelest on parem lakata olemast, kui hävineda kuskil aegruumis. Ja ometi mina ei oska midagi vägevamat öelda kui seda, mis me ütleme kõik: jatkake seda, mis meil jääb pooleli, sest see tee pole käidud seinani. Meie ei tea, kes sunnib meile pääle viienda dimensiooni ja me pole valmis ta vastuvõtmiseks. Mina igatahes hävinen ja mind ajab see vihale, kui te teate, mis see sõna tähendab. Mina lööksin selle maha, kes sunnib meid, kui ma teaksin, kus ta on.

 

005 Teine roheline: See ei muudaks midagi kõiges. Tehe, mis on alustatud, lõpetab ise enda. Ja minulgi on häbi minna ära, nagu oleksin muinasaegse tagurliku elemendi liige, kes peab põgenema revolutsiooni eest. Kosmosega mängija ehk teab, et ma pole seda ja ma ise olen püüdnud arendada meie ühiskonna kultuuri viienda dimensiooni poole.

 

006 Signaal: USKLIKUD, SENIST MAAILMA ON VEEL VIIEKS TUNNIKS JA KAHEKSKÜMNEKS VIIEKS MINUTIKS!

 

007 Roheliste juht: Et nad ei või ka loobuda oma mõttetust vaevast enne, kui me kõik läheme lolliks! Kas pole meie kõik mõelnud, et just nende ebausklikkude tõsisemad mehed katavad nõnda oma eksimist teiste vastu. Aga me võime kõik end omavahel tappa, viies dimensioon tuleb ikkagi ja see või need, kes on selles süüdi, ei tarvitse olla ise teadlikud selles, mis nad teevad. On asjatu mõelda selle üle, loodame ainult, et ta pole roheliste hulgas, sest siis meie ärasaatmine kaotab mõtte koguni. Ja nüüd, vennad kollased, mis ülesanded teie annate meile tollel nimetul planeedil. Sest olgu, kuidas on, meie võimalikud sammud on kosmoses ka teie omad.

 

008 Esimene kollane: Kirjeldage mind täpselt oma lastele ja käskige need kirjeldada edasi. Ma olen kogu oma väe võtnud kokku, et sündida uuesti just nõnda nagu ma olen. Kui see on võimalik, siis on saanud kindlaks: inimene võib elada ja mitte kasvada ning muutuda. Ta võib olla niisama igavene nagu kosmos.

 

009 Teine kollane: Teie saate palju lähemale minu nimega ta päikesele. Uurige teda, kas ta on nii võimatult tihe nagu mu arvestused näitasid ja intelligentne olend.

 

010 Kolmas kollane: Palun jatkata katseid olendi konstruimisel, kes koosneks peaaegu ainult ajust!

 

011 Neljas kollane: Mul jääb pooleli kolme linnuteesüsteemi mineviku kirjeldamine. Palun kellelgi teha edasi seda tööd, sest võõra maja tundmine aitab näha oma maja hüvesid ja mõista teda paremini.

 

012 Viies kollane: Mul pole õieti midagi paluda, sest nagunii konstruite vastupidavamaid kosmoselaevu.

 

013 Kuues kollane: Ma palun, kui see oleneb teist, mitte hävitada eesolevat kultuuri. Mul on tunne, et see mitmelt küljelt on vaimliselt suurem meie omast, nad tunnevad paremini Kosmosega Mängijat.

 

014 Seitsmes kollane: Ma olen kaua aega kasvatanud anaeroobseid tingimata intelligentseiks olendeiks arenevaid mikroobe. Palun jatkata mu tööd ja külvata neid laiali tühjusse. Kümnemiljoni kohta üks satub ehk soodsale pinnale.

 

015 Kaheksas kollane: Kui te püüaksite sääl koguda taimede mälestusi või midagi taolist teha, sest ma ei tea, kas sääl ongi taimi.

 

016 Üheksas kollane: Ma olen jõudmas matemaatikale, mille kaudu mu arvates saab suhelda Kosmosega Mängijaga, võtke selle edasiarendamine südamele.

 

017 Kümnes kollane: Ma ei saa viia lõpule kunstlike ainete koostamist, mis avaldavad taolist mõju inimese emotsioonele. Teed edasi selles asjas teab see mu kaaslane, kes sõidab teiega.

 

018 Üksteistkümnes kollane: Mina ei palu muud: mõelge vahel kõigele sellele, mis jäi pooleli meie maailma hukkumisel. Püüda lahendada küsimus, miks see pidi juhtuma, miks meil kõigil pole hulluseni kahju, et me ei saa enam jatkata.

 

019 Roheliste juht: Kõik mu kaaslased on annud pühaliku tõotuse jatkata siin poolelijäänut ja minu suu läbi kordavad veel. Kui on meie võimuses, siis ükskord astume Kosmosega Mängija ette ja pärime, miks ta on teinud nõnda. Ta muidugi ei mäleta või vabandab ennast, aga me nõuame talt aru. Ja siiski, ükskõik kui vägevalt ma kõnelen praegu, kui tema on näinud ette viienda dimensiooni tuleku, siis ta oskab saada meist lahti. Siis ei jää kedagi, kes võiks minna pärima aru.

 

020 Esimene kollane: Ja mida rohkem me mõtleme sellele, ei temal ole hoolimist arukusest, tema on meie vaenlane ja meie ei saa enne mõttekalt elada kui oleme sundinud tema andma seletust, kui me oleme tema alistanud oma sihtidele.

 

021 Kolmas kollane: Mida me kahjuks ei tea isegi.

 

022 Esimene kollane: Seda ma just tahtsin öelda. Vaatamata sellele, et oleme väga kaugel ja võiksime jõuda edasi, oma olemasolu ja oma sihtide suhtes meil pole isegi segadust. Seepärast ma teen kaaslasile ettepaneku: roheliste sõprade lahkumise järel me paneme end magama miljoneiks kontinuumühikuiks. Teatavas mõttes oleme meie ülearused, teatavas mõttes on viies dimensioon vajaline.

 

023 Signaal: USKLIKUD, SENIST MAAILMA ON VEEL VIIEKS TUNNIKS JA KAHEKSKÜMNEKS MINUTIKS.

 

024 Roheliste juht: Kui mõtelda nõnda, siis meie oleme vangisaadetud ja mitte asjata mu süda ei protesti sellise ahvideaegse saatuse vastu. Viiendas dimensioonis on ehk see just igapäevane tõde, mis meile on ebamäärane siht. Õnnelikud on need, kes jälle saavad sammukese edasi!

 

025 Kolmas kollane: Aga ükskord ka nemad seisavad ning küsivad ega tea, mida need püüavad saavutada. Ja nii läheb see asteastmelt lõpmatuseni.

 

026 Roheliste juht: Mitte mingisuguse lõpmatuseni. Ükskõik kuidas ja ükskõik kuskunas, selle olendi meie püüame kinni ja teeme temale ettekirjutused.

 

027 Kolmas kollane: Olgu see võimalik, aga...

 

028 Roheliste juht: Halasta, sõber, neil viimaseil hetkil!

 

029 Teine kollane: Ma olen vahel mõelnud, et lõpp on mingi meile tundmatu arvu dimensioonide juures ja siis inimesel on võimalik elada edaspidi nagu ta peaks. Aga see on ainult mõte ja mitte lohutav. Mul on väga kahju, et ma ei saa miskit rõõmustavat anda kaasa teile, ma ju ei usu, et me miski vahendiga pääseksime ligemale selle üleannetu elule, kes meiega mängib.

 

030 Esimene kollane: Me kõik langeme tagasi iidsesse meeleheitu! Näib juba nõnda.

 

031 Teine roheline: Tagasilangus? Me oleme alati olnud meeleheidus, kuid see on kolmedimensionaalsete tunne, meie neljanda lisa andis ainult sellele tundele teise kvaliteedi. See, mis neil oli meeleheit, on meil mõistmisnälg. Alles nüüd me saame sellest aru.

 

032 Roheliste juht: Aga milline võiks olla viiedimensionaalne?

 

033 Kolmas kollane: Seda me oleme liiga sageli küsinud oma mõistmisenäljas. Kas pole meie uudishimutsemine sundinud teda tekkima? Ta tuleb ja meie pole õnnelikud tema tuleku üle. Ta tuleb ja tõrjub meid olematuks!

 

034 Kolmas roheline: rääkige, mida tahate, mina ei usu, et üldse midagi tuleb. Aga ma lähen meelsasti kaugele rännakule.

 

035 Neljas roheline: Mina ka ei usu ja ma loodan, et me varsti saame kuidagi suhelda omavahel valguse varal.

 

036 Viies roheline: Ma arvan, et peame minema. Mu sisemine kõrv kuuleb hulluksläinute mässujutte. Nad tahavad hävitada laevad.

 

037 Roheliste juht: Mul poleks midagi selle vastu. Aga ettevõetu tuleb teostada! Kuigi ma ei taha, loodan, et arvestused olid õiged. Me jõuame välja muutusealast enne muutuse algust, arvatavasti jõuame.

 

038 Üheksas kollane: Kui meile mõistetavad seadused kehtivad, siis kindlasti. Aga nüüd, kesse teab enam midagi?

 

039 Teine kollane: Kõik on meilegi irratsionaalne ja kui keeris teid haarab, siis on ometi halvasti, ometi hästi.

 

040 Esimene kollane: Me kõik muutume ogaraks ja ma tuletan jälle meelde oma ettepanekut. Nõnda ei või. Mul on küll lootust, et jään alles viiendasse, aga see kahaneb iga hetkega. See oli midagi ülbuse taolist. Ja, kui kõik kollased oleksid minusugused, vast ta jääks tulemata.

 

041 Roheliste juht: Ta ei saa jääda tulemata enam. Läki üles laevade juurde, minagi, kelle võimed on tillukesed, tunnen, et midagi koguneb meie kõikide vastu. Me katsume nimetul planeedil ehitada samasuguse hoone.

 

(Kõik väljuvad paarides. Mõneks hetkeks on ruum tühi ja vaikne. Tuleb järgmine signaal ja vaikus. Heledat kellahelinat ülalt. Siis tuleb ruumi pidulik protsessioon lippude ja pillide ning muude usuliste embleemidega ja keerdub maona ümber ruumi äärte koondudes keskemale. Nad hakkavad karjuma, taganedes seintest ja joostes nende poole nagu koerad nähes ratast veerevat.)

 

042 Neljas roheline: Hävitada laevad! Kogu inimkonna olemine mõttetu!

 

043 Teine roheline: Hävitada laevad, mis moodi?

 

044 Kuues roheline: Hävitada laevad! Kolmedimensionaalsed!

 

045 Neljas roheline: Siis sina viimati oled kurja juur.

 

046 Teine kollane: Kes seda võiks eitada enese kohta?

 

047 Teine roheline: Iga rühm mõnel määral, sest meil on ju olnud asja vastu vaid puhtmõistuslikku huvi. Keegi uurijaist pole tahtnud seda oma elusse, vaid püüdnud varustada tulevasi mõtlemisevahenditega. Kõik uurijad on koguni pidanud võimatuks viiedimensionaalsuse teostumist. Ja nüüd peavad tunnistama siiski.

 

048 Kolmas roheline: Mina usun praegugi, et see ennustus pole õige.

 

049 Roheliste juht, esimene ja üheksas kollane: Kas sa oled siis targem meist või räägid huupi?

 

050 Kolmas roheline: Huupi, aga ma ei usu!

 

051 Esimene kollane: Kas sinagi pole muutumas kolmedimensionaalseks? Võib olla, on vajaline, et nimetule planeedile jõuaks taolisigi, aga, mida me selle üle ikkagi vaidleme. Oleme kõik selgusel, et muudatus tuleb ja ainult mõni meist võib jääda alles. Kes ta saabumises on süüdi, seda me ei tea. Keegi meie rühmadest pole enam kindel eneses ja nagunii üldise otsusega ainult üks rühmitus läheb ära terveni. Teised sidemed meie seas katkevad - minu rühmast jään siia vaid mina. Ja ma ei suuda loota, et mina jääksin viiendasse dimensiooni. Aga see pole olulinegi kõik, ma hakkan langema ja kaebama oma isiklikku saatust. Me teame, et meie kolmikorganisatsioongi ei jää püsima.

 

052 Kolmas kollane: Kui ta juba ammugi pole olnud viljatu? Miks muidu tuleb viies?

 

053 Roheliste juht: Ta pole olnud viljatu, ainult - midagi peab olema olnud katki meiega.

 

054 Seitsmes roheline: Kui me nii nüüd veel hakkame kahtlema enestes, siis õigustame katastroofi.

 

055 Teine kollane, neljas kollane: Las me vähemalt hävineme teades, et Kosmosega Mängijal pole olnud õigust talitada meiega nõnda.

 

056 Kolmas kollane, kuues kollane, kaheksas roheline: Tema ja õigus! Mis on nendel ühist omavahel!

 

057 Üheksas kollane: Meie kõik oleme läinud nõrgaks ja labane vaimukus on juba saavutus omaette. Ja selle põhjuseks pole ometi rohkem kui teadmine. Miks peaks muutuse teadmine õõnestama meie elumaja aluseid? Ja ometi ta õõnestab ning meil pole võimalust põgeneda ta eest - kas me hooliksimegi. Meile oleks parem, kui meid poleks, sest kui juba möödapääsetamatu ootamine meid nii väärab, mis teeksid suuremad asjad? Meie oleme ehitatud liiga kitsale ja kergelt taaruvale alusele sellel planeedil. Kui te sääl saaksite omale alla tugevamad juured! Meiegi niiolemisel siis oleks mõte.

 

 

 

II

 

(Sinakasvalge lagedus tumedama taevaga, milles pole pilvi. Kaksteistkümmend kollast vaatavad ajuti üles. Teine kollane miski teleskoobi taolise riistapuu juures, vaatab vaheldumisi neljandaga. Neil on ametit, teised on löödumad, kuigi samuti püüavad rühmituda paariti (1-9, 3-7, 5-11, 6-8, 10-12) ja tunduvad rohkem "naised" ja "mehed" kui eelmises pildis. Keegi teistest ei kipu teleskoobi juurde. Viiendal side ümber paa ja ta paarimehel. Alguses ei edene jutt.)

 

058 Neljas kollane: Meiegi ei näe enam laevu. Observatooriumis ehk, aga - teated?

 

059 Viies kollane: Nad on rahul ja tunnevad senini kõik korras, lubavad pidada meeles eneste kujundajaid, tee lõpuni vähemalt.

 

060 Üheteistkümnes kollane: Kui meil oleks aega, võiksime kujundada uuesti puuduvad kolmandikud ja midagi poleks teisiti. Või väga pisut. Unustaksime hõlpsamini nemad kui nad meid. Nüüd aga, mis me õieti oleme, mis me peame tegema hävinguni?

 

061 Teine kollane: Mina vist olen juba leppinud viienda dimensiooniga, kogemata. Usun, me mõlemad ootame teda. Mis me neist aegruumi tihenemispunktest ikka uurime! Oleks päris põnev teada, mis nende asemele satub viiendas.

 

062 Neljas kollane: Nii jah, me lohutame ennast, aga tõeliselt, meile meeldiks jatkata veel, kuigi poleks uusi tulemusi. Aga täpsemalt võiks ometigi.

 

063 Esimene kollane: Õnn on, et siia vähemalt ei ulatu kolmedimensionaalsete manitsemissõnad. Muidu ei saaks vastu oma hävingule minnes unustada iseennast.

 

064 Üheksas [kollane]: Kas sina ei tunne mingit kahtlust meie arvutuste tõepärasuses? Mulle tundub nüüd kõik kuidagi veider, nagu oleks mina arvanud kokku midagi ja järeldanud, et ruum on tulemas. See kõlab praegu lausa absurdne. Aga me oleme nagu mürgistatud, tuimad, võimetud mõtlemagi juba.

 

065 Kümnes [kollane]: Võib olla, meie maailm on tõesti liikunud mõne aine ligidusse, mis meile annab viienda dimensiooni, ilma et ise taipaksime üleminekut ühest teise. Hingame midagi ja pole enam needsamad.

 

066 Üksteistkümnes [kollane]: Kui oleks nõnda!

 

067 Kolmas [kollane]: Me seisame nagu puud, milledel juured on lõigatud alt. Aga minus on ikkagi vaid tõsine pettumus ja viha. Sest meie kahekesi oleme vist kõige ülearusemad tulevas maailmas.

 

068 Esimene kollane: Küllap meie veel enam. Selle maailma jaoks pole vaja meie matemaatikat. Ja kuigi me teoreetiliselt teame, mis laadi uus võiks olla, teame tõeliselt rohkem kui kõik teised, just seepärast on meil ehk kõige võimatum kohaneda. Nagu see, kes aritmeetikasse on jäänud kinni ja ühtteist ometi teab algebrast, iial ei suuda mõista numbrite algebralist seadusepärastist, vaid imetleb, kogeleb ja komistab aina. Iial ei õpi kõndima õieti.

 

069 Kaheksas [kollane]: Mind hirmutab väga, et pole mingit võimalust aimatagi, mis on viiendas nende asjade asemel, mida oleme uurinud. Võime lohutada end, et viies teeb mõistetavaks nelja tõelised peidetud seadused, aga kui sääl äkki pole mingilaadilist jälge sellest, millega oleme tegelenud?

 

070 Kuues [kollane]: Jah, mis on viiendas aegruumiliste tihenemiste asemel?

 

071 Seitsmes [kollane]: Mis on viiendas intelligentsiks? Mis on selles meie aru? Kas mingi kaasasündinud harjumus? Kui ta oleks!

 

072 Kolmas [kollane]: Asjatu lootus vist ja milline alandus on mõelda meie viimisteldud mõistust selles asjas paljaks tropismiks. Või millekski hingamise taoliseks. Millega see nõnda lõpeb, kui me kord alustame? Kuhu see mahub kõik, mis me omandame juurde muutudes aina intelligentsemateks ja lükates juba omandatu alamaile kordadele. Me kasvatame lõppudelõpuks maja pilvedest läbi, aga päris lollidki juba teadsid, et ühel päeval see lükatakse ümber, - kui ta ei kuku ise. Mis mõte on kõigel nii?

 

073 Seitsmes [kollane]: Kui me ometi ei saa Kosmosega Mängijast hakata kinni ja nõuda aru. Kui meie ja tema vahele ikka jääb piir ja meie täienemine aina tuletab seda meelde, et on punkt, millest me enam ei saa üle nagu piirile lõpmatult lähenevad suurused. Olla inimkonnast on tõesti ogar.

 

074 Teine [kollane]: Aga minevikku vaadates ja seda mõistes me ometi taipame, et me ei ehita ainult torni, tõeliselt midagi veel hullemat küll, igal astmel kasvab alumiste kordade tihedus ja see lõpmata vahe, mis meil viimati jääb puudu, kas me mitte ei suuda sellest astuda üle, kas me seks ei kasvagi, et viimaks sammu ulatada üle mäeladva?

 

075 Neljas [kollane]: Seda mõtet edasi arendades: inimkond, kosmos koguni, on midagi treenitava olendi taolist, kes asteastmelt tehakse võimelisemaks ja siis viimase sammu ta peab astuma ise, sellega tõestades, et kasvatusel on olnud mõtet. Ja kui ta siis seda ei tee, hakatakse kellegi teisega pääle uuesti.

 

076 Kaheksas [kollane]: Muidugi, kuskil sügaval me kujutame nii. Aga, olgu mis on, meis midagi tõrgub taolise katsetamise vastu, me ei taha olla ainult mõni materjal ja ometi teame väga hästi, et me pole, mis tahaksime. Ikka närud, võrreldes sellega, mis on meie soov saada.

 

077 Kuues [kollane]: Praeguses olukorras oleme koguni võimelised ütlema, et see ajab täis südame. Ja ometi kogu kosmose käik võib lõppeda sellega, et meid visatakse kõrvale nagu ei midagi ja alatakse pääle uuesti. Päälegi, kui palju oleme meie selles süüdi, kas see viimane aste teeb sammu, mis vaja või mitte - ja siis oleme meiegi olnud absoluutselt asjatud.

 

078 Esimene [kollane]: Jah, praeguse hetke kohaselt öeldud, kui me keeldume minemast viiendasse või ei oska minna, mis alust meil on oodata, et kogu kosmos toimib paremini viimati. Muidugi ta ei toimi, sest iga samm on raske, ükskõik milline ta olekski. Kosmos on üks närune ja vilets värk, salata seda ei saa, kas me muutume või mitte.

 

079 Üheksas [kollane]: Õigus see nüüd on. Aga ikka me ei saa eitada seda, et meie teadmine oma - tema närususest on midagi võimatut ja näitab, et me pole nii närused kui arvame. Vähemalt, nii võib mõelda.

 

080 Esimene [kollane]: Kas ta seda tõestab? Kas mitte meie veel suuremat närusust, et meid seegi ei muuda. See on sama osa meist, mis protestib kasvandikolemise vastu. Meie ei taha muutuda, tahame olla täiuslikud otsemaid ja ometi teame, et me pole ega saa midagi parata oma puudulikkuse vastu. See on olukord, mida võiks hüüda kuratlikuks.

 

081 Kolmas [kollane]: Ja me lobiseme nagu ogarad, nagu kolmedimensionaalsed, me ei mõista enam kõneldagi. Oleme nagu need armetud, kelledel katsesarved muutusid sõnadeks, kes kobisid üksteist teadmata milleks ja pidasid sellest võimest väga lugu nagu kõigist neist, mille otstarvet nad ei teadnud. Sülitama ajab see maailma viletsus ja mul on tõesti häämeel, et viies meile teeb otsa pääle. Kahju ainult, et ta ei lõpeta kõike.

 

082 Seitsmes [kollane]: Ma olen ikka mõelnud, et kõige olemasoleva endahävitamine võimaldaks sundida Kosmosega Mängijat. Oletame, et ta väga pahandaks ja imestaks, aga mis sellest, ta peaks mingil kombel reageerima ning avaldama oma plaanid.

 

083 Kümnes [kollane]: Kui see oleks nii! Aga on tõenäolisem, et ta siis arvaks kosmosel olevat mingi sisemise haiguse ja hakkaks ehk koguni seda ravima väga ebamugavate meetoditega. Mis meil oleks sellest abi!

 

084 Kolmas [kollane]: Aga see armetuse teadminegi võib olla haigus!

 

085 Kaksteistkümnes [kollane]: Ja ravitsemisel ei avalda tema kindlasti midagi oma plaanest, seda ei tee keegi - ja nagunii me neid ei taipaks, eks ole?

 

086 Seitsmes [kollane]: See nüüd küll on õigus, me võime katsuda sundida teda, aga kas me midagi saavutame? Siiski ma mõtlen, see ehk aitaks. Kuigi ta näeks selle olevat haiguse. Aitaks, sest ta paljastaks end toimides.

 

087 Kümnes [kollane]: Parandamatu haige temagi jätaks kõrvale, kuigi ehk analoogia ei ulatu nii kaugele.

 

088 Üksteistkümnes [kollane]: Arvestades selle toimingu võimalikuks, muidugi säärane tõsine plaan muudaks juba kavatsetava ja ainus küsimus on siis, kas tookordne emotsionaalne alus on küllaldane tema taipamiseks. Endahävitaja ju mõistab küll paremini.

 

089 Viies [kollane]: Tehniliselt see oleks võimalik ja looja ning hukkaja on mõlemad võimelisemad kui vahepäälne, aga ikkagi ma ei usu, et selgi alusel oleks võimalik taibata küllaldaselt, nõuda aru või midagi taolist. Aga ma olen viimasel ajal mõelnud jällegi, kas need eksisid, kes eitasid muiste ta olemasolu. Kas nii poleks lihtsam?

 

090 Kaheksas [kollane]: Ja tuua kogu keerulisus tagasi meisse endisse. Mis me sellega saavutame? Või konstruida midagi taolist teisenimelist, aga me parandame siis ikkagi ainult oma kujutlust endast või temast ja varsti teame tast jällegi veelgi vähem.

 

091 Kuues [kollane]: See ongi mu meelest tõsine häda: mida kõrgemale astmele me saame, seda kaugemaks ta meile jääb. Kas tuleb mingil astmel äkki muutus, või mitte kunagi. Ei või olla nõnda ometi, et kosmos on tema ise, see vähemalt on selge.

 

092 Kolmas [kollane]: Midagi ei ole selge. Meie oleme loodud, oleme vaetud ja leitud kergeks ja need, kes tulevad teistes dimensioonides, pole paremas seisukorras. Ja meie võimed on nii paisatud segi ootamise tõrjumisega või sellele valmistumisega, et kõik, mis me kõneleme, on pinnaline, kõik on tühine ja poolik. Me ei usu enam sellesse, millesse uskusime üsna hiljuti. Hüpleme siia-sinna ja hüpata ei suuda. Ja nõnda see jääb viimseni.

 

093 Esimene [kollane]: Kas hävitada Kosmosega Mängija, seda me ei saa, sest kuskilt ta tuleb uuesti teisel ja veelgi mõistetamatul kujul. Või hävitada kosmos - mis me saavutame sellega? Ja võib olla, ta jõuab meist ette ja hävitab ise. Sest viieski pole muud kui häving, ainult mitte meie tehniliste vahendite toodud, vaid tema. Või meie sisimate kavatsuste ja soovide. Kuidagi oleme ju kõik püüdnud oma laipu visata näkku talle ja karjuda: siin ma olen, vasta mulle! Nüüd ta siis vastab, annab meile meie oma tahetud otsa ja otse selle pääle kõneleb midagi neile mõistetavat, kes lähevad üle. Võime öelda, et tema oleme meie või meie toodame tema, pimedaks jääb siiski kõik, nagu alati, minevikus ja tulevikus. Meie teame temast ainult niipalju, kui teame endast ise ja iga faas lõpeb sellega, et midagi meis on kasvanud niipalju, et ta ei mõista oma kesta ega saa abi oma kasutada olevaist vahendeist. Talle on vaja midagi muud, uus kest, uued vahendid, seepärast ta tahab hävitada enda ja see tahtmine viimaks ta hävitab. Nagu ta vahetab naha naha pääle, nukkub ja muutub ikka uuesti liblikaks. Kui enne oli nii, siis ka edaspidi. Kohutav on ainult, et sellele pole näha sihti. Ükski uus liblikas ei näe lõpuni. Kas seda ongi? Mis siis on? Meie oleme nii lootusetud nagu need, kes ohverdasid jumalaile ja palusid selgust, need, kes valmistasid plaane ja palusid ebamäärast tervikut.

 

094 Kolmas [kollane]: Ühesõnaga, meie oleme säälsamas, kus kolmedimensionaalsed olid enne meie tulekut.

 

095 Neljas [kollane]: Me teame ja ei taha tunnistada ning selleski oleme taolised. Tahame tunnistada, kuid ei tee sellest järeldusi, jällegi oleme taolised.

 

096 Teine [kollane]: Kus on siis meie hulgas need, kes lähevad viiendasse? Need, keda ma ikkagi ei suuda hästi taluda, kuigi oleme ise nad kasvatanud.

 

097 Üheksas [kollane]: Võibolla just meietaoliste hulgas neid polegi, on sääl, kust me neid ootame kõigevähem.

 

098 Viies [kollane]: Äkki viimaks nende tagasilangenute seas!

 

099 Kaksteistkümnes [kollane]: Sääl vaevalt, aga...

 

100 Kümnes [kollane]: Need pole oma struktuurilt enam võimelised, pigemini päris tavaliste neljaliste hulgas, kes on võtnud vastu palju ja pole midagi teinud ise. Meie oleme tegevusega kasvanud kinni, aga nemad on liikuvad.

 

101 Üksteistkümnes [kollane]: Aga meil pole ju kedagi, kes ei teeks midagi, keegi pole võimeline ses mõttes liikuma.

 

102 Esimene [kollane]: Kui tõepoolest on nii, siis hävineme kõik ja meie siht on tõesti saavutatud. On ju rumal arvata, et viiesus jääks vaid siia, ta kiiresti vallutab ja hävitab kogu kosmose. Ja siis?

 

103 Üheksas [kollane]: Ja siis me oleme abstraktsioonid, mõtted nende pääs, kes tulevad ja muid asju tehes unustavad meid. Nad

mõtlevad ju meie olme, nad mõtlevad teisiti ja meid pole enam. Aga nende kolmedimensionaalsed pole abstraktsioonid. Kuidas lahendada?

 

104 Kuues [kollane]: "Ta hingab ja meie elame, ta hingab ja võtab meid tagasi," nii öeldi kord. Ja me tunneme end palju kõrgemal! Kui naljakas! Aga, kas see tõesti kõik on reaalne? Kas me ainult oma kujutlusi ja arvestusi ei usu liiga? Nagu muiste inimesed mõtlesid omale paradiisi viina, piima ja mustasilmsete tüdrukutega ja uskusid ta olemasolu. Ja kui nad enam ei uskunud, siis see paradiis närbus ja vajus kokku nagu paradiislik õis, kellelt on võetud toit. Kas meie viienda uskumine pole sama? Jah, ma tean, et ütlete: arvestused näitavad, matemaatika tõestab ta tulekut. Aga neilegi taolised asjad tõestasid nende kujutlusi.

 

105 Kaheksas [kollane]: Ja nad ei uskunud sugugi vähem oma arvamisi. Rahvad, terved rahvad, hulkusid läbi metsad ja rohtlad, otsides igavese Elu maad. Riigid hävitasid üksteist taolise kujutluse käsul. Ja meie...

 

106 Seitsmes [kollane]: Ja ometi meie pole võrreldavad nendega.

 

107 Kuues [kollane]: Olgu! Aga veel enam oleme nende taolised, kes muiste ennustasid oma kultuuri otsa ning uue ärkamist ja ei suutnud seda muidugi mõelda teisiti kui oma vormidele vastavalt. Aga, kui ta tuli, ta ei vastanud ega erinenud selles, mida arvati. Meie mõtleme matemaatiliselt ja hüüame tulevat viiendaks dimensiooniks, millesse me oma teada ei mahu. Aga see on ainult meie nägemisviis. Võibolla, tulev üldse pole viiedimensiooniline, vaid midagi müüd. Ja siis ta tõesti võib piirduda meie maailmaga.

 

108 Kaheksas [kollane]: Uskuge. Võib olla nii! Ma olen näinud üht kultuuri, mis oli rajatud kasvatamiseprintsiibile, esmalt ebateadlikult, siis teadlikult. Nende inimesed taipasid küll, et muiste on olnud kultuure teiste printsiipidega, nad pidi taipama nii oma eeldusilt. Ja siis nad reastasid kõik olemasolnud oma printsiibi põhjal ning üldistasid kasvamiseprintsiibi ja arengu kogu inimkonnale. Nad uskusid, et nende printsiip on kõige kõrgem ja õigem, kuid ometi teadsid, et inimkond peab kasvama edasi ja uus kultuur tõusma erineval printsiibil. Nad vaevlesid hirmsasti ega suutnud kujutella midagi kõrgemat ja neid piinas, et nende printsiip peab hävinema ja uuenema, et olla õige - kuid viimati viimaks uuesti vale.

 

109 Seitsmes [kollane]: Ja, mis siis tuli?

 

110 Kaheksas [kollane]: Nad aina astendasid organisme, kogu kosmost pidasid viimaks organismiks, mis sünnib, kasvab ja sureb. Aga nad samm-sammult nihkusid teile, mis andsid neile teise suuna. Nad esmalt liitsid surma igapäeva ja kasutasid seda nagu sööki nende esivanemad. Astastmelt nende eneste organism täienes sisemiselt. Esmalt nad ainult sõid ja siginesid, siis tulid meeled, tulid kujutlused, tuli mõtlemine ja ikka, ikka edasi. Ainult viimast nad tarvitsesid teha tahtlikult, muu funktsioneeris juba ise. Ja nii nad muutusid viimaks nii keerulisiks, et organismi mõiste ei rahuldanud neid ja nad vabanesid ka kõige üldistatumast kultuursest printsiibist ja võisid olla midagi muud kui organismid...

 

111 Esimene [kollane]: Ja selle õpetus meile on siis vist, et meiegi ei tea kõike. Katastroofid ja muutused ei lähe mööda meistki, aga nad on teisiti. Ja see, mis me arvame ees, pole see, mis on ees. See teeb väga palju vagusamaks ja kindlamaks küll, kuid olemist ometi mitte kergemaks. Teistes dimensioonides kõik samad nähted korduvad teisiti. Aga unistades neist ja mõteldes neid, me ikkagi ei saa ennustada oma saatust. Terve see olendkond elas organismi mõistest, mis muutus pidevalt, milles rõhutati aina üldisemaid ja haaravamaid tunnuseid kuni viimati see kaotas tähenduse ja asendati uue mõistega. Igakord nähti katastroofides midagi muud, kuid alati mingit organismile omast protsessi. Ja meie nüüd teeme samuti, dimensioonimuutus on meile omane protsess. Aga, kas paralleel on täieline, kas ka siis ja sääl oli muutuste puhul langevaid, mahajäävaid?

 

112 Kuues [kollane]: Kus sellega! Väga palju, alati rohkem kui jatkajaid. Iga ükskõik mis astmelise katastroofi puhul oli neid, kes väitsid, et tuleb tagasi minna eelmisele ja hakata uuesti pääle. Just nii nagu meie kolmedimensionaalsed. Muide,

olendid, kellest ma räägin, olid meie mõttes kõik kolmedimensionaalsed. Nad ei liikunud edasi dimensioonide teel nagu meie ja kuhu nad praegu on jõudnud, ma ei tea. Olen ainult kindel, et kõik võimalused lõpevad ühte võimalusse.

 

113 Üheksas [kollane]: See siis tähendaks, et meie kord nimetame dimensioonide mõtte nagu nemad organismi oma, aga mitmendal dimensioonil?

 

114 Teine [kollane]: Kui nüüd arutada nõnda, kesse ütleb, et viies dimensioon ongi dimensioon. See ehk ongi nende minetamine. Mulle igatahes on vastik mõelda viiendat ja nõnda edasi lõpmatusse.

 

115 Kuues [kollane]: Minagi sellest olen mõelnud, aga võibolla on kümnes see piir.

 

116 Neljas [kollane]: On ju kujuteldav, et kunagi võidakse haarata kõik puuduvad dimensioonid korraga, nähes selgesti, millega võrdub nende summa.

 

117 Kolmas [kollane]: Aga ükskõik, mida me arvame, pika jutu lühikene lõpp on: olemasolev on palju keerulisem kui me tahame. Mitmed rajad, igaüks hulga muutuvate eeldustega, viimati üks ja siis ja siis -

 

118 Viies [kollane]: Siis me astume aru nõudma ja küsime, milleks see kõik peab olema.

 

119 Üksteistkümnes [kollane]: Kui me siis sellest vastusest üldse hoolime veel?

 

120 Neljas [kollane]: Vaev kosmoses see ongi, et kõik eelnev tundub väga tuttav ja ometi mõttetu ning võõras.

 

121 Kolmas [kollane]: Kui siis öelda: Mitte midagi pole vaja teha, mitte millestki mõelda, siis see ka on väär. Kas teist keegi taipab selle ogaruse keskset suundagi, mina mitte.

 

122 Kümnes [kollane]: Keegi mitte. Aga ons seda vajagi? Me saame ta korra katte, sest me oleme hakanud tahtma seda ja mitte meie üksi.

 

123 Esimene [kollane]: Kõik teed on vaid selleks ja nad peavad suunduma ükskord kuidagi sinna, et see mõistetamatu otsukeste ja võimatuste päss vajub iseendast laiali ja selgeks. Meil pole vaja leinata ega karta midagi. Võibolla, on see jutuajaminegi, kuigi ta on täis meie eneste segadust, valmistanud meid mingil kombel viiendagi dimensiooni vastuvõtuks ja selles tegutsemiseks. Ja need, kelle me saatsime ära? Ja need. Nende minek ehk kuidagi teisiti on vajalisem kui neljadimensioonilise maailma taasrajamiseks kuskil mujal. Võibolla, nad satuvad säärase intelligentsi hulka, mis oma tee jatkamiseks vajab endale mõistetamatut tõuget.

 

124 Kolmas [kollane]: Ja võib olla, ongi, nad on saadetud asjatult. Ärme unustame kui palju kõike on juhtunud asjatult.

 

125 Neljas [kollane]: Midagi ei juhtu asjatult, meile ainult paistab nii.

 

126 Seitsmes [kollane] (kolmandale): Meie oleme siiski asjatud. Oleme! Oleme!

III

 

(Kolmedimensionaalsete koosolek pisut kirikutaolises, kuid kubistlikus ruumis. On midagi kantslitaolist, millel kõnelejad vahelduvad. Aga kantslil on veenõu klaasiga ja mikrofon hästi nähtavalt. Kõigil võimalikel kohtadel näha kolmedimensionaalsuse sümboleid ja kubistlikke maale. Sääl, kus kirikus peaks olema altar, on televisiooniekraan, millele aegajalt ilmub suur nägu ja teatab, kui palju aega on maailma lõpuni. Koosviibijad on väga rahutud. Kõnelejad kiirustavad ja sõnavõtjad räägivad stakaatos.)

 

127 Astronoom: Siin, meie viimasel koosviibimisel, ma kordan veel: iial ei ole hilja hakata mõtlema õieti ja astuda reaalsusele vastu lahtisi silmi ja terve mõistusega. Meie kõik teame, et häving ei lähe meist mööda ja me ei saa midagi teha tema vältimiseks, aga me põleme aatomiteks teades, et oleme julgenud rahulikult minna vastu hukatusele, mida need, kes on ülbed ja elavad oma kujutluste maailmas, üldse ei näe. Ja me võime olla kindlad, et nemad hukkuvad koos meiega. See olgu meile rahulduseks, mis meile on karistuseks. Meile ta pole karistus, vaid salaparase saatuse käsi.

Seltsimehed, nemad ütlesid, et mina, meie kõik oleme nõrgamõistuslikud, et me oleme võimetud ühiskõnna hääks tegema midagi ja nad panid meid kaema igavest liikumist, mis meid heidutab. Ja need vähesed õnnetud meie hulgast, keda see ei heidutanud enam, kes ütlesid ja tundsid, et see on nende neljas dimensioon, nad võtsid eneste hulka. Aga meie teised, kes oleme otsani jäänud kindlaks, meie teame, et ei ole mingit neljandat dimensiooni. Meie teame, et on olemas Aeg ja see hirmutab meid, seda meie ei mõista, seda me austame ja kardame. Aga tabagu tema karistus kõiki neid, kes muigavad ja ütlevad: see on ainult uks mõõt!

 

128 Kogudus: Tema karistus tabab neid, alati ja alati!

 

129 Astronoom: Meie saime kuulda, et nemad kardavad viienda dimensiooni tekkimist ja mõtlesime, et nemad on astunud veel ühe sammu kaugemale reaalsusest, milles meie seisame kindlalt kahel jalal. Aga siis mina mõtlesin...

 

130 Kogudus: Au sinule, au sinule, au sinule!

 

131 Astronoom: ... et nagu nende neljas dimensioon on see, keda me austame ja kardame, nõnda ka nende viies dimensioon võib olla midagi meie reaalses maailmas. Ja mina uurisin ja vaatasin, arvestasin midagi veelgi vägevamat, millest nemad ei taipa pooltki, need targad ja mõistlikud. Ja nüüd meie teame kõik, et meie maa poole sööstab sekundsekundilt kiiremalt üks surnud päike. Tõsi, mõned teist on öelnud, et ehk meie päike ja teised planeedid juhivad ta meist kõrvale. Aga see võib juhtuda ainult mõnekümne kilomeetri võrra, nii suur mu arvestusis võib olla viga. Ükskõik kuidas, aga meie hävineme ja nemad, meie karistajad ja käsutajad, hukkuvad samuti. Aga Aeg, keda meie kummardame, on nad teinud nii sõgedaks, et nende meelest tuleb viies dimensioon!!!

 

132 Kogudus: Tema karistus tabab neid alati ja alati!

 

133 Astronoom: Seltsimehed, ei ole enam palju aega, mil selle surnud päikese lähenemine hakkab avaldama mõju meile. Meie oleme tulnud kokku siia, et kinnitada teineteist selleks raskeks hetkeks, mil me peame hävinema. Minu sõnad on sedamoodi: Kui me hävineme, siis me ei tunne enam Aega, nõnda nagu loomad näevad liikumist, vaid me ise oleme Aja sees, meie ise oleme Aeg. Meie ükskord mõistame, mis ta on. Kuid, oh sõbrad, meie ei saa mitte neljadimensionaalseiks, nagu nemad ütleksid, aga meid muudetakse. Siin oleme meie põlatud ja naeruks pandud ja nemad kasutavad meid oma eksperimentideks, mis teevad meid hulluks, aga siis meie pole enam alatud ega väärtusetud. Meie oleme siis seda, mis me alati oleme püüdnud olla.

 

134 Üks hääl: Aga meie saavutused, miks nad peavad hävinema kõik?

 

135 Teine hääl: Aga meie kultuur, miks ta peab hävinema?

 

136 Astronoom: Ärgem pärigem nõnda, sellele me ei oska vastata. Ma olen mõelnud, et selles on süüdi neljadimensionaalsed, aga ma ei mõista, kuidas. Mul on võimatu uskuda, et nende käsutuses oleksid miskid jõud, mis võivad anda taolisi tulemusi meie maailmale. Nad ei ole nii palju vägevamad meist. See on Aja tahtmine, et me hävineme ja Aeg ei ole mitte nende meelevallas. Meie vähemalt pole saanud aru, et oleks. Sest see, millega nad häirivad meie õnne, pole mitte Aeg, vaid ainult Aja vari -- Aja liikumine.

 

137 Kolmas hääl: Aga meie kultuur, meie kõrge kultuur!

 

138 Astronoom: Sellele oleks pidanud mõtlema siis, kui oli aeg. Aga meie elasime neljadimensionaalsete varju all ega kahtlustanud neid õnnetuse toomises kogu maailmale. Meie ei suutnud kujutella neid püüdmas nende eneste hävingut. Ja kuigi mina ei saa mõelda, et nende võimuses oleks teha midagi sellist, meie ei tunne ju neid täiesti ja nemad võivad olla süüdi.

 

139 [Üks] hääl: Aga kuigi nad naeravad meid ja vaatavad ülalt alla meile, kuuldavasti on ka nemad kohkunud katastroofi tulekul. See tuleb nendegi tahtmata, nad pole meist vägevamad!

 

140 Teine hääl: Paljugi, mis nad ütlevad, nad võivad siiski olla süüdi. Kui me ometi oleksime suutnud nad hävitada niipea, kui taipasime, mis on tulemas.

 

141 Kolmas hääl: Nad poleks saanud kiskuda lähedamale seda kustund päikest oma nõidustega!

 

142 Astronoom: Seltsimehed, selleks pole aega enam ja nagunii meie poleks saanud neid hävitada. Meie vahendid tapavad ainult meid end ja ainult õnnelikul juhul mõne nendest. Me ei tea kunas ja kuidas. Mis me sellest arutame enam! Ja minul pole rohkem rääkida!

 

143 Teine astronoom: Ma ei tea selle läheneva tumeda keha olemasolu, aga mulle tundub väga kahtlane, kas ta tuleb meie lähedusse; tundub isegi kahtlane, kas ta meile mingil kombel teeb kurja otseselt. Aga meie päikese ta muudab tuhandeid kordi kiirgavamaks kui praegu, teeb temast nii-hüütud uue tähe. Mul on kahju, et ma arvan teisiti kui mu lugupeetud kolleega, aga meie oleme ühel arvamisel lõpptulemuse suhtes: häving on paratamatu...

 

144 SIGNAAL: //----//

 

145 Teine astronoom: ...kas just nii ruttu, ma ei tea. Aga, mis on mõned tunnid rohkem, või päevad. Ja mina isiklikult olen veendunud, et selle õnnetuse on tahtmatult või tahtlikult toonud neljadimensionaalsed, kuigi see neilegi on omamoodi õnnetus. Siiski on kindel, et meie hävineme kõik ja nendest mõistmatul kombel mõned võivad pääseda. Meie ei tea, kuidas, aga tabagu Tema karistus neidki!

 

146 Kogudus: Tema karistus tabab neid alati ja alati!

 

147 Teine astronoom: Meie laguneme taas ürgosakesiks, aga meie arvates ei saa nendest kaduda see, mis neisse on kogunenud kas ühe või miljoni elu vältel. Meie ainus lohutus olgu see, et ükskord kuskil need osakesed saavad jälle teadlikuks ning teostavad kõik selle, mis meil jäi pooleli. Meie kummardame harduses Tema ees, kelle sisse me mingil mõistetamatul kombel kaome, keda me mõistame hävineds. See olgu meie lohutuseks. Sellest valusast ajast meie oleme ju möödas juba, mil me isiklikku hävingut ei suutnud võtta vastu. Nüüd me kõik mõtleme pääle mõningate haigete ja nõrkade, et isiklik ots on ainult siis raske, kui teame teisi jäävat elama. Et seda ei juhtu, siis meil õieti pole põhjust kurta. Kas ots tuleb pikkamisi entroopia kasvades või ta tuleb nõnda ootamatult, on ükskõik, sest me teame, et kõik peab lagunema ja jääma vakka. Mis tuleb siis, seda me ei tea ega needki, kes peavad end meist täiemaiks ja on ometi eksinud välja meist. Sest kuigi mõni neist praegu jääks ellu, ükskord tuleb ka nende aeg, sest entroopiaga mõõdetav Aeg ei lase ennast karistamata põlata mõõduks.

 

148 Kogudus: Tema karistus tabab neid alati ja alati!

 

149 Teine astronoom: Ma ütlen, sõbrad, häving on kink, viimane, mis meile antakse. Ja parem kui ajutine lagunemine on lõplik kadu ja vakka jäämine kõiksuse sügavustes. Aga selleks kulub veel palju aega. Meie peame kõik veel sadu kordi enne moonduma ja tekkima uuesti. Aga siis viimati saavutame rahu, mis on üle iga mõistuse. Üks Tema päev on mööda ja siis võime puhata, kuni ta teeb midagi hoopis muud sellest, mis magab. Aga me usume ja loodame, et mõnegi hinge substants oskab libiseda ära ja jõuab igavesse rahusse, mida Temagi enam ei saa häirida. Mina olen rääkinud!

 

150 Kogudus: Õnnis on see, keda tema enam ei Sunni!

 

151 Bioloog: Kallid seltsilised, paljudele teist on maailma käik saanud selgeks alles viimaseil nädalail, päevast, mil saime teada, et meid pole kauaks. Enne meie mõtlesime piiratult ja pidasime tähtsaks pisikesi asju. Minagi pean tunnistama, et olen kulutanud kolmkümmend viis aastat asjatult närvikava uurimisel, sest ma ikkagi jõudsin ammu tuttavaile tulemusile. Ma teadsin seda küll juba varem, aga väitsin, et sääraseid üldisigi tõdesid ei saa uskuda muidu, kui nad on tõestatud katseliselt. Praegu ma tean, et on rumalus vaevuda taoliselt. Kuid ilma hävingu tulekuta minule poleks tulnud selget aru ega vist paljudele teistelegi. Kuigi meile meeldiks elada veel, et teostada oma meeleparandust ja uurida asju, mida on vaja uurida, meie lepime selle saatusega, mis meid tabab. Eks ole!

 

152 Üks hääl: Õige, sõber, õige!

 

153 Teine hääl: Mis õige? Meil olnuks veel palju teha!

 

154 Bioloog: Muidugi meil olnuks palju teha, aga igaviku seisukohalt vaadates pole selleks suurt vajadust. Nagu eelkõneleja ütles, ainult Tema oma entroopias on igavene ja kas me rahule jõuame tuhat miljonit aastat aastat varem või hiljem, see ju ei ole oluline. Meie teod, meie püüdedki ja suured saavutused pole nii tähtsad, kui paistab meile. Kõik viimati jõuab sinna, kuhu peab jõudma ilma meie liigutamatagi.

 

155 [Üks] hääl: Aga milleks siis meile anti võimed midagi teha? Milleks, kui sinul peaks olema õigus, kes tead ise, et oled rumal.

 

156 Bioloog: Rahuldamatu sõber, ma ju ütlesin, et need jõuavad rahusse varem. Ja ma ei taha salata, et ehk just need, kes on teinud midagi kogu päeva kestel, võivad libiseda ära Tema käest. Aga selleks on aega neilgi, kes nüüd on teinud vähe. Minulgi on aega!

 

157 Kogudus: Õnnis on see, keda Tema ei sunni!

 

158 Bioloog: See on tõesti õnnis, aga tuhandete päevade ja ööde pääle tuleb aeg, mil keegi pole enam Tema meelevallas. Temal ei ole enam käskida kedagi ega ühtegi aatomit, millest rajada kõiksust uuel hommikul. See olgu meile lohutuseks, et mida sagedamini me hävineme, seda suuremad võimalused on meil vabaneda rutem. Mis siis saab Temast, meie ei tea ja see on ülearu küsida, sest siis me satume lähedale nende arvamisele, kes ütlevad, et Tema praegu on juba ainult mõõt. Ja me teame, et see on ekslik arvamine. Aga tõesti, sõbrad, minu meelest ükskord kõik ilma erandita oleme meie vabad Temast. Ja vaatame Tema pääle otse nagu lapsed saaksid kätte ingli või tondi, kellest neile räägitakse ja leiaksid mõne vanemaist või tuttava, keda nad ei pelga ega igatse. Meie võime praegu hävineda rahulikult, sest ükskord ikka võit on meie. Kui Tema meid karistab hävingus, siis see teeb halba ainult Temale enesele. Tema tunnistab sellega, et meie oleme Ta jaoks pisut liiga targad. Aga iga hävitus teeb meid veelgi tärgemaks, see olgu meie lohutuseks. Minu suu ei räägi enam.

 

159 Kogudus: Õnnis on see, keda Tema enam ei sunni.

 

160 Füüsik: Meie oleme kuulnud lohutuseks niipalju tõsist ja õiget õpetust ning sõnu, mis on kangesti lähedal ärakaranute arvamisele. Aga mina ütlen teile, mis ma kogu elu aja olen varjanud oma südames, et mind ei löödaks kivisse: see on vale ja teine on vale. Kõik on eksitus, mis arvatakse meie hulgas ja neilsinaseil ärakaranuil on vist õigus, kuigi ma ei mõista mitte neidki ega saa nemad aru mu küsimusest. Nemad on tõesti meist targemad, aga kas õigus on nende käes, seda mina ei tea. (kisa soikub) Aga tõde on see, et entroopiat pole olemas, tõde on see, et pole Temal päevi ega öid ja tõde on kindlasti ka see, et ei ole igavest rahu. Soojus ei jaotu maailmas viimativiimaks ühtlaselt, ega energia, vaid teda jääb ikkagi rohkem kuskile ja säält hakkab ring uuesti pääle. Meie ei pääse iialgi, mitte iialgi välja sellest põrgust, milles lootus on sama mis hirm, milles soovida võimine on nuhtlus ja elada saamine karistus. Ma ei tea, kas me kordume tsükliliselt, täpselt samuti kui oleme praegu, mõttetult lõpmatu arv kordi nagu film, millel pole algust ega otsa või me kuidagi erineme igal kordumisel, oleme mingis mõtteski taiplikumad. Et aga mul pole usku kõiksuse isandate häädusse, samavähe kui ma usun neljaliste häid kavatsusi meiega, siis mina usun, et meie kõlgume igavesti samadena nööril, kust meid õigel hetkel võetakse ikka samasse mängu.

 

161 [Üks] hääl: See on vale, see on tõesti vale!

 

162 Teine hääl: Rumalad võivad arvata teisiti.

 

163 Kolmas hääl: See on vale, see on vale! Milles oleme siis meie süüdi, et selline kohutav ots tuleb just meile. See on vale ja Tema ei jäta sind karistamata.

 

164 Füüsik: Muidugi ei jäta, sest ta muud üldse ei tee, olgu ta igavesti neetud, neetud, neetud! Te võite vabiseda sellest teotamisest, vabisege, mehed, vennad! Mina suren meeleldi, kuigi ma kardan, et tema iial ei lase kedagi nii lähedale endale, et keegi võiks piltlikult öeldes anda talle vastu kõrvu ja nõuda aru ta majapidamisest. Oiake ja katke oma kõrvad, ärge vaid lööge mind maha, sest ma väga tahaksin hukkuda Tema toodud otsas, et ma ehk saaksin Ta kinni kõripidi. Palun, sõbrad, kuulake mind veel pisut, tahtke kõik seda, ehk me suudame midagi. Mitte seepärast, et ta nüüd meid hukkab just, vaid, et ta oma mängu meile pisemalgi kombel pole seletanud ega vist teistelegi. Miks peame meie olema kolmelised, kui on teisi võimalusi, neid ei saa ju eitada? Miks on olemas ainult üks võimalus. Sest, võib olla, targematena me Tedagi näeksime teisiti ega läheks tülli selle kallal, kas on entroopiat või mitte, kas Aeg on igavalt tsükliline või spiraalne. Me oleme rumalad, seepärast need häirivad meid ja vaevavad meid kujuteldamatult. Miks me ei ole teisiti, miks meil pole võimalik ühelt tarkuselt minna teisele? Miks me peame suure piinlemisega saavutama mõned tõed, milledest viimaks taipame, et need on tõed vaid meis ja meie pärast? Sõbrad, võtkem ette ja püüdkem nõuda aru Temalt, olgu ta kestahes, millinetahes, kustahes. Arme jätame enne, kui saame kätte Tema. Ja kui Ta vaikib, siis paneme ta rääkima nagu tema on teinud meiega.

 

165 Hääled läbisegi: Teotaja, ketser! Maha, maha! Meie piinad on kangemad kui tulev surm! Virutage! Andke talle! Sihuke ketser! Neljaliste sabarakk! Lipitseja! Teotaja! Maha, maha!

 

(Osa kolmelisi koondub kaitseks ta ümber, rüsin on suur.)

 

166 SIGNAAL: //---//

 

167 Vanamees (ründajate hulgast): Häbenegem pisut, sest see sõna ei käi mitte ainult usklike, vaid uskmatutegi kohta ja nemad teavad seda. Tõesti need meie vennad on eksinud kõrvale teest ning tõest.

 

168 Hääled: Lurjused! Teotajad!

 

169 Vanamees: Vennad, ärge öelge nõnda neil hetkil, mil peame koguma end, et rõõmsate ning kõikidega rahulolevate hingedega minna Tema tühjusse. Iga halb tegu, mis me teeme, sunnib meid kauemaks jääma. Tema spiraali või sõõri ja teod säärasel hetkel kaaluvad veel enam kui tavalised. Meie tahame kõik ju rutem pääseda Tema ööst ja päevast. Nende meie vendade eksitus olgu nende eneste asi, las nad vaevlevad selle eest kuid või aastaid kauem, meie aga -

 

170 Kogudus: Õnnis on see, keda Tema enam ei sunni!

 

171 Vanamees: See on tõesti õnnis, oh sõbrad, mina ei valeta mitte, meil on tõesti üks rahuaeg ees, milles pole liikumist ega mõtlemist, soojust ega külma, lootust ega hirmu, rõõmu ega leina, valu ega lõbu, vaid meie saame rahu, mida ükski meist veel ei suuda kujutella. Ja mõtelge, sõbrad, kui üllas on meie olemine siis. Meil pole teadmist ja ka mitteteadmist, sest, kui me teaksime, et meil on rahu, siis me suudame veel kujutella mitterahu ja kui me ei teaks midagi oma rahust, siis meil ka poleks teda. Meie ju mäletame kõik, et vanad targad ja mõned nendest ütlesid, et rahu oleneb meie nägemisest, vaatamisest ja teadmisest: kui me vaatame kõiksust ühtmoodi, siis ta on pidev piin, kui teisiti, siis igavene rahu. Aga meie teame ka, et nii ei ole see asi õige ainult selle praeguse kõiksuse jaoks, mis ainult osalt on pääsenud Tema võimu alt -

 

172 Kogudus: Õnnis on see, keda Tema enam ei sunni! Õnnis on see, keda Tema enam ei sunni!

 

173 Vanamees: See on tõesti õnnis, kallid sõbrad, aga neid on veel väga vähe. Nemad võivad, kui nad tahavad, vaadelda nõnda Tema päevi ja öid ning Tema maailma algusest otsani, kord piinana, kord rahuna. Aga siis nemad tulevad tagasi meile või mujale õigete õpetajatena. Kuid needsinased, kes on läinud nii ära Tema meelevalla alt -

 

174 Kogudus: Õnnis on see, keda Tema enam ei sunni!

 

175 Vanamees: See on tõesti õnnis ja tema õndsust ei saa meie keegi mõista ega kirjeldada. Ta pole enam midagi ja ta on kõik, rohkem meie nõrgad mõistused veel ei taipa, aga aeg tuleb, mil me ise viibime selles saladuste saladuses ja see aeg võib olla lähemal kui me ise aimame. Seepärast, sõbrad, ärge asjatult raisake oma aega nendesinaste eksinute tapmisega. Küll nemad juba ükskord ise taipavad tõe, mis meile on antud ja mida me oleme taibanud. On selge, et nemad eksivad tehes Temast mingisuguse kiusaka ja tigeda tondi, kel on piiramatu võim meie üle. Sedasi uskusid Temast meie esivanemad suurte pimeduste aegadel. Aga meie, kes käime valguses, kelledel on igalühel täheks tema ise, meie teame, ei ole ühtki väge, kes viimati jääks tugevamaks meist, sest selleks oleme meie maailmas, et Tema saaks asjatuks. Tema ei teinud meid küll selleks, et me hakkaksime Temale vastu, vaid teadlikeks orjeks ning sulaseiks ja võimaldas meile sellega tee, kas tahtlikult või tahtmatult, ei seda nüüd maksa enam küsida. Sõbrad, kas olete nüüd vabad tapmise soovist?

 

176 Hääled: Oleme! Oleme!

 

177 Vanamees: Aga teie soov on läinud välja maailma ja teie peate ta kutsuma tagasi, et ta kunagi tulevasil aegadel kui teeröövel ei pikendaks teie rändamise aega. Mina teile annan nõu olla päris vaikselt kaemuses ja tõmmata tagasi need väed, mis teie olete läkitanud välja. Nende puudumine raskendab meie peatset otsa. Aga, teie, eksimise lapsed, teid tahan mina katsuda valgustada, et teie oma muistse rahvaga pimedusega tühjust, millesse liigume, ei muudaks pimedamaks. Kui teie kõik olete nõus sellega, siis need, kes kahetsevad, mingu ära meditatsioonile. Ja need, kes iga hinna eest oma suure arguse ja surmahirmu pärast tahaksid tappa kedagi, neile mina ise annan selle võimaluse iseenese kallal, et mu arvest kustutataks mõned tapmised, mida ma veel pole suutnud lunastada. Ja teie kõik, kes usute meie vend Füüsiku eksiarvamist, teiega mina tahan kõneleda avalikult ja õigelt, teid ärritamata ja põlgamata. Teie võite vastupidi minu kohta kasutada kõiksugu kurje sõnu ja mõtelda mõtteid, et minutaoliste tegude arv saaks vähemaks ja ma varem pääseksin igavesse rahusse.

 

178 Kogudus: Õnnis on see, keda Tema enam ei sunni!

 

(Osa inimesi lahkub, mõned kaitsejategi hulgast.)

 

179 Vana naine [Vanaeit]: Ei maksa narritada juttudega, tead nagunii, et keegi sulle ei tee ega ütle midagi, igaüks on pisut kade sellele, kes jõuab ette!

 

180 Vanamees (naerdes): Ükskõik, mis teete, ma olen ikkagi õnneks või õnnetuseks oma vaheleastumise pärast astunud sammukese. Aga teie olete ikka rumalad küll, mis te õige enesest arvate, et ajate selliseid hulluseaegseid jutte koos õigete või mitteõigete arvamistega. Kuidas sina, vend Füüsik, ometi võisid nii lõpu lähedal hakata rikkuma rahva meelerahu. Sa ju tead, et nüüdsel ajal igauks on pisut jalust ara. Ja sina neid veel ärritama, mis mõttega?

 

181 Füüsik: Nad peavad enne surma vähemalt saama teada tõtt. Aga sinuga ei saa ju rääkidagi, sa lihtsalt lobised neile ette tasa ja targu pühi dogmasid. Pane mind kahtlemagi, ma kohe annan järele, aga see pole võimalik.

 

182 Hääled: Tee selgeks, jah! Meie ei taha kuulda õiget õpetust!

 

183 Vanamees: Lapsukesed, lapsukesed, ärge olge nii tormakad. Mis sellest, et nad surevad õiges õpetuses, mis pole täis tõde, nad tõelisemat tõde ju ei taipa veel. Aga teie eksite ja sina, vend Füüsik, oled liiga kinni eneses, liiga kinni meis. See tuleb suurest varjamisest, oleksid võinud kõneleda taadiga, oleks aidanud, sest sa eksid.

 

184 Füüsik: Kuidas ometi...

 

185 Hääled: Ara tee ülearu sõnu, aega on vahe!

 

186 Vanamees: Oh, lapsed, kas armuda tahate või armastada, lapsi veel sünnitada või? Aega on paljuks veel ja minu sõnadekski. Eks ole, sa tunnistad neljaliste olemasolu ja nende veidrat erinemist meist, tead sedagi, et nemad meidki ei näe läbi muidu, kui arvestades, ja meie neist saame pisut aimu armunult unistades.

 

187 Füüsik: Mis siis? Otsi mulle üks, kes seda ei teaks!

 

188 Vanamees: Leidub, vennakene, leidub! Aga miks sul oma tarkuses pähe ei tulnud umbes taoline mõte: maailm ei käi üksnes ringi, vaid ta on ka astendatud, miks sa hetkeks ei oletanud: järgmises tsükluses oleme meie neljadimensionaalsed, siis meie praegune tarkus on naljakas, eks me siis vaata edasi! Ma ei räägi sellest palju, meie meeled nüüd kergesti masenduvad. Aga on üks rumalamaid vigu arvata oma olemist ainuõigeks ja seda poleks tohtinud teha.

 

189 Füüsik: Aga, kes kinnitab, et see on õige, et meie oleme neile nagu loomad meile?

 

190 Vanamees: Kes kinnitab? Kas sa tõesti arvad, et sinu teooria on ustavam, see pimeduses viibiva meeleheitmine. Kas sa tõesti oled nii rumal, et arvad meid, vähevõimelisi võivat tunda tõde? Kui su koer sulle kinnitaks, et tema teab tõde, sa naeraksid. Ja teistel on õigus naerda meid, kuid seda ma ei või öelda kõigile meile.

 

191 Füüsik: Peaks ütlema!

 

192 SIGNAAL: //---//

 

193 Vanamees: Mine, ütle! Isegi su kaaslased kõik ei usu mind!

IV

 

(Stsenaarium umbes nii nagu teises pildis. Neljalised istuvad siin-sääl omaette vahtides jäigalt samas suunas nagu mõteldes kadumist suurde kaugusse. Kolmeliste Vanamees, Vanaeit ja Füüsik kõnelevad hoogsalt. Alguses neljalised vastavad pikkamisi, nagu otsides mõistetavaid sõnu, lõpu poole kõnelus üldse aga elavneb.)

 

194 Vanamees: Me teame küll, et teile ega meile ei ole sellest tunnistusest tõelist abi ega kasu selles olemises, aga me ei saa siiski teisiti. Me ei hoople sellegagi, et teadsime seda varemini ja mitte hukatus pole meid teinud nägijaiks. Võib olla, hukatus on pannud meid kõnelema. Võib olla, veel rumalamini, kui teeme seda muidu. Meie oleme tõesti veendunud, et teie arvamine meist oli ja on õige, meie oleme teile nagu loomad meile. Me ei protesti, osa kolmelisi nimelt.

 

195 Esimene [neljaline]: Sul on õigus, sellest ei ole kellelegi praegu midagi kasu. Ja on küsitav, kas minevikuski olnuks. Viimati oli see teie ajaviide rääkida vastu ja meie oma sundida teile pääle oma arvamist. Tõde ei tea meist kumbki pool ja see ehk igaveseks jääbki leidmatuks. Mis sellestki hädaleda. Ükskõik, mis tuleb, oleme ettevalmistamata nagu kalad ohule või linnud mere sügavusele. Mis meist saab, ei tea keegi.

 

196 Kolmas [neljaline]: Aga üks asi on imelik ometi. Et teie taipasite seda, uks kord mitte nii nagu need kolmelised, kes mingis tähtsamuse vajaduses püüdsid tunnistada õigeks meie arvamised enestest. Teie olete mõistnud asja tõeliselt. See aga tähendab, mis ta tähendab?

 

197 Vanaeit: Ei maksa vaevuda sõnade otsimisega. Meie mõistame keerulistki juttu ja ma võin öelda, mida see tähendab. Sellega on kindel, et neljalisil on õigus vaadata maailma, sest kui loom taipab, et ta peremees on tark, siis peremees tõesti on. Jah, ma ütlen, taipab ega korda nagu papagoi lauset, mis on õpetatud talle selgeks, mistahes kombel.

 

198 Seitsmes [neljaline]: See tähendab veel midagi, millest ta ehk ei võigi saada aru, mida aga meie küll mõistame ja imestame. See tähendab, et loom ei ole loom, vaid mingisugune muu olend, üks väga veider ja tõelusega arvestades, lausa võimatu olend. Seepärast teie olete vähemalt mulle ärarääkimata huvitavad ja ma tahaksin kuidagi teha selgeks, mis te olete, kuidas on meie kujutlus maailmast teie oma ja mis ulatuses, mis varjundis ja mis teis ometi erineb meist. Kui oleks võimalust veel selleks ometi!

 

199 Füüsik: Me ei taha olla ometi katseobjektid vaid. Mina mõtlen, et teie kui targemad peaksite taipama, mis me oleme ja suutma seda öelda meile. Teisiti ei saa olla, eneste olemusest tingituna peate teadma seda.

 

200 Kuues [neljaline]: On vist hilja sellega meid kiusata. Võibolla teame, aga meiegi mõtetes puuduvad mõtted, milledega väljendada just seda teadmist. Ja kui öeldagi, mis mõte sellel oleks praegu? Mida see kõiges muudaks?

 

201 Seitsmes [neljaline]: Ara ütle nii. Siin on üks suur saladus, mis väärt mõelda üle praegugi. Kes teist taipas seda kõige varemini ja kuidas, las see räägib ja püüab kõik mäletada, siit peab hargnema lahti midagi, midagi tähtsat nüüdki. Rääkige ometi, see on huvitavam kõigest huvitavast.

 

202 Vanamees: Ma vahel isegi olen mõelnud sellele ja kuigi ma ammu elasin läbi ja hästi mäletan, seletada on raske, võimatu ehk. Mu mõtted ehk midagi võimaldavad ometi. Ma hakkasin küsima, mis kombel loomast võis saada inimene, ükskõik milline loom see olnukski, kord üks ta ikkagi oli. Meie vägevad teadlased on annud sellele küsimusele küll rea suurepäraseid ja eesrindlikke vastuseid nagu öeldakse meil. Ühed seletavad, et käik toimus märgatamatult pikkamisi, pisuthaaval loodud olendid paranesid ja täienesid ning siis korraga oli midagi, keda võis nimetada inimeseks. Ei see narrus, see väga primitiivsete usundite dogmade ümberluuletamine mind rahuldanud, sest vaikseks eelduseks sellele on ju, et olendis on eo ipso tung muutuda keerulisemaks ja seetõttu täielisemaks. Kui see olekski kuidagi tõestatav, mis võiks siis olla säärase asja lõpp. Ilmtingimata midagi inimesest kõrgemat - ja siis ainult mitte dimensioonide tajumine arvus. Aga vastamata jääb, kust ja kuidas sai elusolend aje kasvada kompleksuse poole. Too mees unistas midagi võitlusest elu eest, aga ta pidi tunnistama, et väga primitiivset säilib väga kompleksse kõrval. Siis aga ei saa ajada üldse taolist juttu, amööbid peaksid olema hävinenud ammugi juba ja kõik korras. Teised lobisesid, et loodus ehitavat püramiidi, mille tipp on või pole inimene. Aga siis jälle, kust ja kuidas tuli see suund. Elusale ainele inhärentne või? Mitte millegagi pole see meie tarkade kunagine möga õigustatav teisiti, kui et ta on teatava sotsiaalse struktuuri lootuste, enda viletsuste vabandamise ja pahede projitseerimine kogu kosmosesse. Hullemat ogarust ei saa olla, eks ole!

 

203 Vanaeit: Ei saa, mitte ei saa.

 

204 Vanamees: Ärge halvaks pange, kui mu naine ütleb midagi, ta pole häbenetav nähe ega ilmtingimatu vajadusega välditav. Ta on üsna minu moodi ja nii me kokku sattusimegi. Ma irisesin ükskord selle teooria kallal, mida meil pooldasid viimati ainult kõige ortodokssemad ja mulle polnud meelt mööda ka too müstiline, mis usub komplekssuse olevat inhärentse tungi. Tema siis mulle nöökis seda, et see olevat konstruitud muude oletatavate tungide alusel, ilma reaalse aluseta, sest kristallidegi poolelusat suurnemist ja autokatalüste tuua mingiks tõestuseks olla lollus. See olla ainult varieerumisamplituud ja autokatalüstid sellesse seosesse üldse ei käivat. Ma siis hakkasin teda võtma tõsiselt ja kahekesi me nöökisime ära ka eneste matemaatika mõjul saadud tipu: mutatsioonide teooria. Ah räägi juba!

 

205 Vanaeit: Nad ütlesid, et elusaine üldse ja eriti kromosoomide geenid on labiilsed ja kujuteldavaid muutumise ning kombineerumisvõimalusi õieti on arvestatamatult, kuid kõik ei jää ellu, sest nad ei teki õigel kohal, nagu ei idane kõik taimeseemnedki just samal põhjusel. Nii võis siis väita, et ürgloom ükskõik kui pika aja kestel pidi vaieldamatult kuskil varieeruma inimeseks. Selles õpetuses puudus küll inhärentne tung keerulisusele, aga samasugune kõikumisetung oli pandud asemele, kas inhärentsena absoluutsena või ümbruse mõjutusel relatiivsena, ikkagi oli siis mahutatud elusasse ainesse tung, kuidagi jällegi inimesest, olla teisiti kui just ollakse, natukenegi. Me mõtlesime küll siis, et sihukesed asjad võiksid olla õiged, sest oleme elusaine ja kui meis on tungid, miks siis mitte primaarseski elusas. Aga naljakas oli oletada ainesse tungi mitte olla see, mis ta praegu on.

 

206 Kolmas [neljaline]: Aga nüüd hakkab asi minema huvitavaks. Teie pagana konnad mõtlesite sedasi. Tulgu kuus või kaheksa dimensiooni, see on tõesti üks väärt mõte. Mis siis edasi? Mis edasi?

 

207 Kümnes [neljaline]: Eks meiegi ole seda mõelnud, aga pole saanud kuskile. Vaevalt teiegi.

 

208 Vanaeit: Ühel moel ehk siiski. Meil oleks siis olnud hää võimalus jällegi tulla mingile dualismile või pluralismile, neile unustatud primitiivseile uskumusile, sest võinuksime väita: elus aine pole üldse pidev mingis mõttes, pole substants, vaid koosneb tendentsvälgatusist, mingeist dharma'dest, nagu õpetab meie massi usk. Aga ometi see kuidagi ei sobinud, kui aine tahab muutuda, siis ta tahab surra, aga muutumine on ka elu, seepärast meie käest kadus ära elu ja surma mõiste. Kui me enam ei näinud neid, siis kadus ka mu mehe, palun andeks, nöögitud õpetuse alateadlik mõju meisse ja me saime võimeliseks nägema.

 

209 Esimene [neljaline]: Segaselt, segaselt räägid sellest piirimaast, katsu ometi nii, et meiegi näeks selle keerlemise taha.

 

210 Vanamees: Ma õige katsun ka, (naisele naerdes) nemad ju on oma kõneviisis ja mõtteis kinni kõvemini kui mina ja veel sinust rääkimata. Võtame siis säält jälle, kus loom sai esimeseks inimeseks. Ütleme, et see oli üks matemaatiliselt võimalik kombinatoorne juhus, mis võiks korduda praegugi soodsais tingimusis. Olgu see vale, aga ta on asja nii kaugele tagasi heitmine kui üldse saab. Sellel eeldusel peaks aga juhtuma inimeste hulgaski kombinatsioone edasi ja tagasi ning juhtubki, aga need ei satu soodsale pinnale. Aga oletades nõnda, võib ju pärida edasi, kas too olend ise ja koguni iseendas ei saa tekitada uusi kombinatsioone, sest inimene on juba teataval määral võimeline end seadma ja valitsema arvestamata loomale omaste tungidega. Siis aga kas seda võimalust osalt või tervelt jaatada, mis tuli tungi asemele, mis on inhärentne? Teadlik tung, mitte inhärentsus on esmalt üks lahtine küsimus. Teadlik tung, kas ainult olla teisiti, kui ollakse? Ja sääl me nägime, et sellel võimalikul teadlikul tungil on kindel suund, mida aga see tung ise ei tea. Me ei saanud seda pidada tungiks komplekssuse poole.

 

211 Kolmas [neljaline]: See punkt on veel põnevam kui enne. Üks vahva vaatetorn läbi sügava mere. Ja ma tõesti hakkan pisut taipama, kuidas teile me võisime muutuda mõistetavaiks. Mis te ometi haletsete, mõelge, sõbrad, mõelge nüüd päris eeldusteta.

 

212 Vanamees: Me oleks ta võinud ristida monistlikuks tungiks ning õpetada, et elus aine oma komplekssuse tõttu on labiilne ja kõik võimalikud kõikumised kõikunud, hakkab teadlikult tendeerima ühekssaamise poole, ütleme, talle saab sihiks end teha tagasi vesinikuaatomiks või veel ürgsemaks osaks, kuid kõigiti palju mahukamaks. Sellist tendentsi elusas olendis ei saa salata vist teiegi, me siis mõtlesime, et teiegi vahel igatsete olla kolmelised kogu neljaliste tarkusega. Aga me nägime ära, et seegi on uks rumal kiusatus, mille saavutamisel kõik hakkaks jälle pääle algusest. Ja me heitsime ta minema. Siis tuli see, mis mu naine nimetas surma ja elu mõiste kadumiseks ja vabanemiseks. Me ei tahtnud minna tagasi, meile ei teinud erilist rõõmu püüd edasi ja muutuda komplekssemaks, kuid me polnud rahul eneste kolmelisusegagi.

 

213 Seitsmes [neljaline]: Võtku teid küll, olete veel kangemad meist, eitate kõiki võimalusi. Kas tõesti ikka?

 

214 Vanaeit: Ega me neljalisust keela neile, kes arvavad, et ta on aste edasi, ükskõik, mis mõttes. Me hakkasime siis mõtlema, mis tuleb edasi, mitte lihtsam, mitte keerulisem, mitte uus variant. Hulluks me pidasime end, mitte olles rahul millegi mõeldavaga. Ja siis, mis juhtus siis, seda te ei tarvitse uskuda, sest ta on seotud kolmedimensiooniliste usundiga kuidagi: me taipasime kõike seda, mis oleme olnud, võibolla mitte just nii, nagu pidanuksime, nagu oleks vaja. Siis me saimegi aru, et teie kõikide hoiak meie kõikide suhtes on õigustatud, ka nende suhtes, kes nagu meie, mäletasime olnut. Meie eneste suhtes mitte, sest meie mäletasime seda teisiti.

 

215 Esimene [neljaline]: Kuidas, kuidas? Selles ongi kogu asja saladus.

 

216 Kuues [neljaline]: Vaevalt just selles, selle taga pigemini, kuskil kujuteldamatus võimaluses.

 

217 Vanaeit: Oletades, et meie tippsaavutis teooria on õige, ta aga pole seda, võiks ütelda ehk: kõik geenide kombinatsioonest olemasolnud olendite võimalused olid korraga meis olemas, me nägime neid, taipasime kõikide tulemusi, kõikide vigu ja paremusi korraga. Aga me nägime ka neid kombinatoorseid võimalusi, mis võinuks veel juhtuda sama või erineva materjaliga. Ka need olid korraga antud. Ja siis me taipasime teid, sest aeg oli meie sees, aga me taipasime veel midagi, millepärast kolmelised meid muistsete ketserite pähe löönuks maha. Taipasime, et sellisel puhul aega üldse pole, kui aeg mõõtmest maailmas on saanud mingiks lõpmatuse reastuseks endas. Ka see on öeldud valesti, sest on kinni meie eelduste sõnastikus ja mõttestikuks.

 

218 Kolmas [neljaline]: Oh jah, nüüd meie, need targemad peaksime end lööma maha enne seda, mis me peame otsaks. Nüüd on mulle selge enam, kui küsisin. Teie olete tõepoolest ees meist. Teie oletegi need, kes meile on toonud kaela tolle arvestatud muutuse. Teie, tolle alatumast liigist pärinevate suurema tarkuse pärast on tarkade tarkus saanud jõledaks.

 

219 Vanamees: Umbes nii ütles kord kuskil keegi sinutaoline. Aga ei maksa võtta seda nii kurjalt ja palun mitte pahanduda meile, sest teil on õigus meie kõikide suhtes.

 

220 Kolmas [neljaline]: Mis pagana õigus on meil just teie suhtes. Teie olete nii öelda kõikide võimaluste summad, meie ainult teatav paljumahutava võimaluse hoiak. Aega tunnistades mõõtmeks me võime uurida teda nagu ruumi teatava kauguseni, mida võinuksime suurendada. Meie ka teame pisut eelnevat, pisut tulevat teadsime seni ja nüüd oleme kõigega kenasti. Ja teie, paganad, saite kätte ilma miskita selle, mis me mõteldes ja konstruides oleme püüdnud hullult. Mis moodi ometi, kuidas ometi võisite teie saada säärase valgustuse. Seda just tahaksin mina teada pikemalt.

 

221 Seitsmes [neljaline]: Mina ka kangesti!

 

222 Kuues [neljaline]: Ja minagi, ehk see aitaks meid!

 

223 Neljas [neljaline]: Vaevalt seda saab jutustada!

 

224 Kümnes [neljaline]: Mis on, et ei saa? Vaja on ja saab!

 

225 Esimene [neljaline]: Ükskõik kui segaselt, pääasi, et pikemalt.

 

226 Vanaeit: Aga meie meelest see on ainult pilt, ainult võrdlus ja kahtlane, kas tabav. Olgu, me oleme võimaluste summad, aga, kes ütleb, et need on olemaski. Kas need pole ühe ärarääkimata keerulise, miljonite miljonite dimensioonega arvestava olendi üksikosade varjud. Ka see pilt on ehk rumal, kuigi teda võib unistada edasi väga kenaks ja ülevaks. Kõik pildid, kõik teooriad on siis valed. Kui me oleksime kõikide võimaluste summad, siis oleksime asi ju ise. Aga me pole seda, meie ei moodusta kosmost, kuigi me tunneme kõik kombinatsioonid. See kõlab jällegi väga imelikult, aga tundub nagu oleksime kellegi, millegi iseendast nägema hakkava mõistus.

 

227 Vanamees: Ma olen sellega puha nõus, aga sina ikka kipud kohe nii kaugele. Tundub nii, kuid seegi tunne on tingitud meie praegusest olust, saanud valgustuse, neljalistena me kindlasti püüaks öelda teisiti. Aga, et kolmelistena, katsuge siis mõista, ehk on teil mõni muu rada. Aeg mahtus ära meisse, mõned meie usklikudki väidavad seda, aga neil see asi on võõriti. Ta mahtus ära sellepärast, et me kiskusime end tõsiselt lahti olevast umbes nii, nagu jeeriku roos võtab valla oma juured ja läheb rändama. Seda ma ei oska küll seletada, kuidas me seda suutsime ja mis me tegime just enne. Aga sellega teisalt olevikki venis mõlemal pool lõpmatusse. Ah, ma ometi katsun kuidagi. Kui inimesel on muresid, kavatsusi, kahetsusi, siis ta on kinni selles, mis ta on just nüüd, ta on nii öelda praeguse võimaluse ahelais. Aga ütleme, ta jätab need omapääd, konstruib omale uued mured, uued rõõmud ja kahetsused, kasutades kõike võimalikku. See on väga lapsik töö esialgu, nagu lapse luuletused või joonistused, meil, ikka vaid see, mille ta teoreetiliselt on omandanud oma võimalusest antud välja pisut teiselt küljelt. Aga, kui ta teeb seda pikemat aega, jonnakalt, põnevusega, muud enam ei viitsigi teha, siis ta viimati võibolla kogemata tabab ühe tõelise võimaluse hüved ning pahed olulisel kujul. Ja, kui ta ühe on saanud kätte, siis oleneb ainult ta julgusest ja ta viitsimisest, kas ta saab kõik. Meie usklikud on pidanud neid alateadlikke fantaasiapööramisi praeguse võimaluse kallal oma endisiks eludeks. Nende seisukohalt on neil õigus, nad näevad endises ainult seda, mis on ühenduses praegusega, sest selliseid asju on alati. Meie ei leppinud selle kõikeläbiva punase joonega, selle toorematerjaliga, teise ümbrusse ja seosesse asetatud geenide teotsemisega, kui nad eksisteeruksid nüüd. Olime esmalt palju teoreetilisemad neist, tegime küll end, esmalt end nagu tahaksime olla, nagu me põrmugi ei tahaks praegu, siis avanes järsku kõik muu.

 

228 Esimene [neljaline]: See on nüüd midagi kirjelduse taolist küll ja üsna mõistetav. Aga nagu sa ütlesid, see sobib ainult siis, kui eeldatakse, et kogu kosmos on ainult teatavate võimaluste realisatsioon ükskõik millises suunas. Kuid too teine ütles, et ta tõepoolest ei usugi seda, kuidas saab siis veel mõista.

 

229 Vanaeit: Muidugi ta pole matemaatiliste võimaluste realisatsioon. See oleks niisama ogar kui öelda, et teades algseisundid ja energia hulga, võib ennustada kõik, mis tuleb. Seda ei saa ka siis, kui see teadja ise oleks väljaspool. Mitte nende võimaluste loendamatuse pärast, vaid seepärast, et võimalusist eneseist tekib midagi, mida polnudki olemas algselt. Ja see on too asja oluline tuum. Seepärast selline oletus on õige ja vale korraga, kuidas, seda ma ei saa seletada. Ja mu pilt võib tunduda lollus, aga ma ei mõtle mitte Jumalat, kes võrdub kosmosega ja saab pikkamisi teadlikuks endast. Jumal, kosmosega mängija on midagi müüd. Ja need võimalused, need on ikka midagi dimensioonide taolist, et me tunneme neid nii vähe, võimalusi teoreetiliselt juba palju, siis me ei oska seostada neid kahte, aga ma oma jutuga jälle lähen mujale. Ma mõtlen, et teilgi on võimalik, kasvõi praegu, süüa endasse see neljas, surra endasse või kuidastahes. Sest see viienda tulek on üks mõttetu jutt. Viies ei saa tulla, ta võib ainult kaugelt kiusata ja meie meelest see tähendab vaid, et keegi miski silmade eest jälle langeb kord kaesid ja ta näeb pisut kaugemale.

 

230 Kolmas [neljaline]: Aga te ju tulite uskudes otsa. Miks?

 

231 Viies [neljaline]: Miks siis see esimene narrimäng, kaeblemine, tunnistamine?

 

232 Kaheksas [neljaline]: Ja siiski mingi hukatus!

 

233 Teine [neljaline]: Kindlasti siiski!

 

234 Vanamees: Miks, miks? Ma ju ütlesin, et teil on õigus kolmeliste suhtes, meie suhtes. Ma ei tea, kas meie oleme valmis kaugemaks või mitte, aga kui teie kõik hakkasite uimlema mingist olemise lõpust, siis hakkasime arvama, et neil tõesti on õigust, sest muidu poleks tekkinud säärast arvamist. Ja me mõtlesime, et peate teadma, teil on hõlpsam, kui kolmelistel. Ja ometi ega me hästi usu, et oleme just nood targemad, kes kuidagi tingivad muutuse. Need võivad olla teie hulgas, mõned vaikivad, mõned targemad. Meie palume siiski andeks pideva tõrkumise. See oli ogarus meil, rääkimata teistest.

 

235 Esimene [neljaline]: Mis öelda selle kohta? Kesse teab meie sisemusigi nii. Ja me ei tea ju midagi viiendastki.

 

236 Vanaeit: Viies, viies, ikka! Teile tundub see viies, nagu kolmelistele midagi muud jälle. Ütleme aga, et kosmos nüüd saab üsna või päriselt teadlikuks varsti, olgugi see pilt. Sääl pole üheksa miljonitki dimensiooni midagi, vaid kõikide nende kasutamine korraga, küll on rumal, et ei oska öelda. Loomal on kõik meeled peaaegu välja, inimesel vähem. Mingil moel võiks öelda nii, et nad nüüd hakkavad pöörduma kosmoses temale endale. Mis on siis viis või kuus? Korraga võib saavutada rohkem palju.

 

237 Kolmas [neljaline]: Aga need, kes ei saavuta: Mis saab neist?

 

238 Vanaeit: Kui lihtsaid ja keerulisi on kõrvuti, eks siis kosmoses sääraseid kaldu sinna, kus vaja selliseid, nagu elusas olendis, kus silmad tunnevad kolme, veri ehk ainult üht dimensiooni. Aga see kosmose kujutlemine organisminagi pole õige!

 

239 Kümnes [neljaline]: Jälle juba, seda ometi võinuksime uskuda! See võiks jääda ometi! Kuidas siis teisiti saamegi?

 

240 Vanamees: Aga ta on vale nagu oletus, et elusolend vajab tingimata õhku. Me teeme ta küll oma moodi, aga mis on organism muud kui kompleks teatavate reeglitega. Kuigi me oleme osad kosmosest, kosmos pole ehk mingi kompleks, vaid imelik monaad. See kosmos, mis tuleb arvesse tõelisena, pildis öeldud, kosmose mõistus, kuigi nii jälle tuleb tagasi meietaoliste analoogia, mida õigustab meie olemasolu. Ja ometi on analoogiad väärid. Kõik, mis me teeme, on nagu maaharimine ja külvamine. Vili ise on midagi muud, kuigi organism nagu meie. Nii kosmoski mitte oma osade ehk võimaluste ja nende tegude summa.

 

241 Kolmas [neljaline]: Aga, mis meil tuleks teha, et meie surm poleks meie igavene elu?

 

242 Vanamees: Too oli nüüd küsitud õieti või sinnapoole niipalju kui me suudame vabaneda organismi kujutlusest. Teha, teha? Midagi taolist, mida meie katsetasime oma võimalusis, teil on nad teised ja suuremad. Miks te ei peaks suutma end ähvardavas viiendas dimensioonis, selles, kus on teie surm ja elu, jõudma samasse, kus meie neljandaga. Ühe näilise astme võrra olete ju rikkamad, me tunnistasime, nagu oleks teie naha värvis veel üks varjund, mida pole meil. Me ei kadetse, sest see asi on teisel pinnal ja sina ilmaaegu kadetsesid meid.

 

243 Kolmas [neljaline]: Ilmaaegu, asjata! Kuidas? Teile on tee lahti ja ma usun, te koguni tahaksite surma oma neljandas, et minna avastama uusi vahendeid, tulla kuidagi parematega. Ja muidugi tulete, sest teie olete siin oma tornile roninud tippu ning näinud kõik, mis see võimaldab. Nüüd peate hüppama ära säält, et avastada enam, öelda täpsemalt, vastavamalt, kaugemalt olemasolev. Aga meie oleme oma torni keskel kuskil, mis mõtet on meil ta jätta, kui me saaksimegi. Ja tipuni läheb viiendas joones öeldud hulk aega, kas mul on õigus umbes?

 

244 Vanamees: Küll mingil moel. Aga samas stiilis kõneldud edasi: tippu ei tarvitse ronida ning karta pääpööritust ja allakukkumistki. Võibolla, meie pole linnud, vaid palju vähem. Aga kõndimist üles tõesti saab kiirendada, kui te oma viiendas suunas toimite nõnda nagu meie omale pisut koledas neljandas. Ja teil on palju lõbusam, sest meie vaevalt aimame viiendat värvi, neljas on ju nagu põhihall meis.

 

245 Esimene [neljaline]: Aga siis ju teie peaksite liikuma meie suunas, neljaliseks ja kordama selle vaeva, miks ometi. Ei ole mingi õnn.

 

246 Seitsmes [neljaline]: Vaevalt parem karta viiendat kui karta neljandat!

 

247 Vanamees: Õigus see ju on ja ma ju ütlesin, et meie edasi on midagi muud. Me ei lähe selles suhtes läbi keerulisemuse skaalast, ei taha, ei saagi vist. Ja ma ju rääkisin, ons siis viies midagi keerulisemat üldse? Keegi lisab taevasse veel ühe varjundi või keegi hakkab seda nägema. Mis on komplekssem, kas putuka silm või inimese? Pole mõõdupuud. Meie kompleksumus, kui see sõna on õige, läheb mingis muus suunas, mida me teame ega tea. Teil vist dimensioonide rohkemusse. Kuid, kes teab, mõnelt piirilt ehk juba mujale. Ja me alati ning ikka küsime, milleks kõik see? Kui jälle kohtame, siis naerame põhjuseid, miks küsime. Kui nüüd kohtume, siis ju mäletame, sest neljas peaks kogemata saama otsatuks, kui tuleb viies. Aga siis küsime jälle ja ükskord kuidagi naerame. Me kahekesi ei tunne, et see oleks traagiline, rumalalt öeldud, on kõik nagu armastajate avastused teineteises, kibedad ja toredad korraga.

 

248 Kolmas [neljaline]: Peaks olema teile vihased, kohe ei oska enam, kui viienda tulek kõik või osa meid hävitab, on see mingil moel teie süü ju. Kes teid käskis enne meid astuda oma sammu ja sundida meid tegema oma või hukkuma.

 

249 Vanaeit: Kes jah, mis jah? Lollid olime natukene rohkem kui teised, liiga vähe rahul. Liiga julged, ei kartnud hullumist ega kukkumist. Kes teab, miks? Aimame küll, aga seegi on vale. Keegi muidugi kuidagi sundis. Aga ma ka mõtlen, et meie pole süüdi viiendas, vaid mõned teie eneste hulgast, kes ehk sundisid meid minema meie torni tippu. Mulle see tundub võimalikum. Aga, siis ikka jälle, millega algasime, mil pole lõppu: kuidas ja miks meie just saime torni tippu, mitte muud kolmelised. Aga see teid ei huvita.

 

250 Esimene [neljaline]: Ega ei huvita enam väga, me vist kõik teame, kuidas ja miks teie. Küllap te teate isegi kui viitsite neljandas vaadata sedagi. Aga too pole asjas oluline. Oluline on see õpetus ja manitsus, et ogarad kolmelised ja need muud sõnad, kuigi ehk mõne meie vägeva mõjul. Miks peaksime siis me tukkuma kuskil trepil. Ja laskma end muutuda tühjaks küttematerjaliks. Me võime saada kenasti üles. Ükskõik milleks, ükskõik kuidas. Tegema peab midagi ja muud pole teha. Kas?

 

251 Seitsmes [neljaline]: Pääd vangutama peab, see on üks õige töö. Ära tüütab viimati ja tahaks seda päris ilusat piiri, kus saab öelda, et on tõesti midagi valmis rahuldavalt. Ikka muidu õienda, siruta, värvi, silu, nikerda, kui ometi jõuaks valmis!

 

252 Üheksas [neljaline]: Võibolla leinaks siis. Kas leinaks? Mis on valmis, mis pole? Kes oskaks öelda? Polegi vist selliseid olukordi olemas või...

 

V

 

(Kummaline maastik: nõresoksilised puud väga suurte õitega ja väga pikkade odajate keerdunud lehtedega, nende vahel helerohelised kivid punaste samblalaikudega ja põõsasmarana taolist rohtu puhmiti torujalt õitsevalt. Taamal valge rannik ja piimjas järv, mille üle aegajalt lendab helesiniseid linde, rohekate pilvede vahel valgeid.)

 

253 Vanaeit: Pole midagi parata, ikkagi pisut imelik näha endisi olemisi ja veel imelikumaks nad muutuvad nii lähedal ühe lõpule...

 

254 Vanamees: Uusi teades ja mitte tundes. Kas me sellest rääkisime neile?

 

255 Vanaeit: Küllap see neile polegi tähtis, et unustasime. Rääkisime nagunii paljust mööda, polnud vist seegi nii tähtis, aga olemise algusest saadik mitte jõuda asja tuuma juurde, vast oli nendel õigus halada?

 

256 Vanamees: Halada, jah! Rõõmustada ka, sest kui asja tuum oleks taibatav praegu, ...

 

257 Vanaeit: ... siis parem olnuks olemata. Miks, ma ei tea, aga tee on nii kohutavalt pikk ja jällegi me oleme vanad ning väsinud. Kas me oleme saanud targemaks nüüdse sammuga, kas me üldse oleme targemad kui muiste?

 

258 Vanamees: Kuskohalt arvata, millega mõõta? Oleme olnud üsna kõrgel ja kaugel ning jälle madalal, eks ole. Ja nüüd? Sullegi ju tundub, et me taipame neid elemente, milledest oleme tehtud, mäletame hulga nende kombinatsioone ja võime kuidagi kujutada puuduvaid. Küllap see on suur samm.

 

259 Vanaeit: Ja imelik on, et, kui miskit ei usu enam täiesti, siis see miski on mõistetav ja annab kätte rohkem kui enne, just nagu see, kes läheb ära ja jätab kõik, mis tal on.

 

260 Vanamees: Ja imelik on, et me ei usu. Mida me siis ei usu? Oma elementide hulkumist kosmost pidi siia ja sinna muutuval näol. Ja ometi, kas me ei usu? Me ju ei kahtle hetkekski, nähes neid endisi, et nad olid olemas. Aga, mis on see olemasoleminegi, mis ta tähendab? Kui palju kordi me oleme küsinud seda ja meile näidatakse vaid ta uus kuju. Meile ei vastatud nüüd, kas vastatakse kunagi? Kas sel küsimuselgi on mingit olu, mis mõttes olu? Me ikka vist oleme piiril, mis nende võimetega saavutatavad, vajame tingimata uusi. Aga, võibolla, tuleb seda tunnet ka taibata mitmes teisendis?

 

261 Vanaeit: Kas me siis pole juba küllalt. Peaaegu alati pääle mõistlikult sündimist oleme jõudnud selleni, et kõik, mis meile antud, pole küllaldane lahendamiseks ega mõistmiseks ja edasiminekuks. Peaaegu alati oleme viimati taibanud, kui rumalad oleme.

 

262 Vanamees: Siis vist ikkagi mitte kõigil võimalikel kombeil. Oh seda õpetamist ja nuhtlemist, mis meil on olnud vaja!

 

263 Vanaeit: Ja sageli kogu elu on kulunud seks, et meile tuubitakse pähe mõni algne ja tühine tõde ning - järgmises jälle ei tea.

 

264 Vanamees: See pole veel nii hirmus mu meelest. Kõige koledam on, kui kogu elu saadus oli fiksidee ja alles surm selle hajutas. Mäletad ju seda puhku, ma olen enne mitu korda juba taibanud sama. Ükskord ma läksin linnast maale koju, karjamaa väravast läksin kuuskede all. Keegi sõitis jalgrattal järel; vaatasin ümber ja midagi selles inimeses pani mu uskuma, et ta on mu õde. Olin selles põhjani veendunud, üllatusin, et tema ei tereta, vaatab mind võõritsedes, siis veidralt, nagu küsida tahaks, milleks seisan ja vahin. Ja äkki tean, õde ei oska sõita jalgrattal. Siis ma juba mõtlesin, et sääraseid eksiarvamusi võib olla palju suuremais asjus, mis ei lahtu ega lahtu. Kogu elu võib olla. Väga hästi kõik elud, mis elatud. Elu üldse!

 

265 Vanaeit: Me oleme üldse kaks lootusetut lolli. Ma usun sind, sina mind ja muu kõik ei kõlba kuhugi meil. See jutt on õige, täiesti, aga mis asjandus see siis ometi on, kellel endast ja kõigest muust on selline väär arvamus? Ühest elust terveni? Kui ta on elemente kompleks, mis saab olla temas vääri? Ja ometi on kindel, et tas on vääri! Seegi on kindel, et o n valet, eksitust, kõik pole tõde. Miks eksitus tuleb, on küll selge, aga kesse eksib? Assotsiatsioonide varal tehtud järeldus, mõne üksiku varal! Kesse järeldab, kes ei nõua küllalt andmeid enese ja maailma kohta, elu kohta üleni, et mingil moel otsustada? See ei ole elementide kombinatsioon, kes ei saa toime sellega.

 

266 Vanamees: Teame, jah! Aga mis ta on? Oleme vaadanud siia ja sinna minevikus, aga muud me ikkagi pole leidnud, kui, et ta vist on mingi tulemus kombinatsioonist, nagu lõhn, nagu värv. Kuidagimoodi nii. Aga egas seegi pole täitsa õige. Pagan võtku, et need meie kasutada vahendid on nii viletsad. Just nagu antuks kunstnikule puupilbas, paar viletsat värvi ja öelduks: vaata, et sa nendega annad meile pildi asjast ning oma tunded! Pagan võtaks! Ja meie vahendid pole iial olnud eriti hääd. Ainult, kas nad vahel ometi pole olnud paremad praegustest. Vahel ometi, mis sa arvad?

 

267 Vanaeit: Halvemad vist sagedamini. Sa ju mäletad seda puhku, mil jäime maa alla ühe sõja aegu tolle päikese läheduses, mis ammu vist on saanud valgeks kääbuseks või punaseks. Mäletad, kuidas mõlemad olime kõik ehitanud armastusele. Aga me kumbki ei saanud seda, mis tahtsime, sest meie vahendid olid veel viletsamad kui see siht, mida püüdsime. Sina tõesti ei saanud unustada oma esimest naist, kuigi ta oli halb sulle. Ja mina kunagi ei saanud lahti tundest, et olen sundinud sinu armastama end. Arvasin ikka, et leinad taga võimalust, mis ei teostunud ja sellega aitasin kaasa enestelegi antud võimaluse kärbumises ja kuivamises. Ja ometi armastasin sind, väga, väga.

 

268 Vanamees: Mingil kombel minagi - ja väga. Ja siis me tegime, muidu me ehk polekski teinud, seda hirmsat viga. Kui tundsime, et kõik on käest: me ei saa elada ühtmoodi ega teisiti, et kõik, mis me teeksimegi, aitab ainult hävitada. Siis tapsime lootusetult end. Ja pidime jälle hakkama pääle algusest, et seista kord uuesti samal seisundil ja lahendada kõik teisiti. Sa ju mäletad, kui pikk oli see rada. Ja me järgmisel korralgi peaaegu oleks teinud valesti. Jah, meie vahendid olid nigelad, aga ikkagi see ka, kes kasutas neid. Miks me poleks juba tollel korral võinud otsustada, et nõuame midagi rohkem kui seda armastust, millest jäime ilma, tundsime end jäävat ilma. See olnuks ka siis võimalik!

 

269 Vanaeit: Mina vist rikkusin siiski kõik tahtmisega panna sind uskuma.

 

270 Vanamees: Miks ainult sina, eks see ju meeldinud mullegi, et sa mind armastad, jonnakalt käid pääle, ei nõuagi, et armastataks sind. Muidugi meeldis. Ja ma ei osanud tahta ometi midagi enamat. Kõik mu jutud liikusid ikka selle ümber, andsin järele, kiskusin tagasi, kiusasin sind. Teadsin küll, et sellest ei tule enam midagi, aga kuskil lootis minus ometi üks raasuke: kui katsuks, ehk nüüd õnnestuks! Mina olin ehk veel suurem ja naerdavam loll. Kui inimene ei usu enam endise kordumise võimalust ega võimalust võõriti elu kuskil keskel kellegi teisega koos h a k a t a elama õigemini, siis ta peaks unistama millestki veel paremast kui olid ta endised unistused, mis nii haledalt virutati kõrvale. Seda ma ei teinud, see, kes vahendit käitleb, ometi ei kõlvanud.

 

271 Vanaeit: Aga too teinekord, kui loobusime. Kas siis ei järgnenud midagi üsna ilusat? Kas siis meie vahendid polnud paremad kui praegu? Needki, kes kasutasid neid? Oli ju väga tore olla palimplastideks sellelsamal planeedil ja peaaegu selgesti mäletada kõike olnut ning näha tulevikku. Üsna palju parem kui see, mis on praegu.

 

272 Vanamees: Oh, ära sa siuna midagi praegust. Aga siis oli tore küll, imelikult. Me ei teinud midagi erilist ja ometi side me vahel oli nii imelikult tihe, nagu polekski olemas kehi, nagu oleksime kogu aja väljaspool omi vahendeid ja täiesti kahekesi. Ja seepärast me oskasimegi nad teha ümber, parandada neid oma parema tahtmise kohaselt. Oi, see oli hää. Mäletad, kui hulkusime, teiste meelest nagu lollid kahekesi, nägemata ja kuulmata midagi, mis võinuks tulla meie vahele, ometi nähes ja kuuldes palju rohkem kui muidu. Me ei osanud seda tunnet nimetada kuidagi, aga me ometi taipasime, mis me tema olles kõik saame teha!

 

273 Vanaeit: Ah see oli ainult sellepärast, et me eelmises elus, selles kriitilises, andsin sulle järgi. Ei käinud pääle kuigi kaua. Esialgu pidasin seda väga väheseks, mis oli, kangesti oleks tahtnud hakata sinuga teostama neid unistusi, mis mul tolle liiga varakult võetud mehega ei teostunud. Ja siis ma sain ühel päeval ometi aru, et selleks peaks suutma aja lükata tagasi.

 

274 Vanamees: Jah, see oli tol päeval, mil kõndisime poolvõõras, jällegi puruks pommitatud linnas ja minul oli väga palju parem kui sinul minuga. Rääkisime oma muistseist unistusist. Poiss ja tüdruk mööduvad teineteisest, vaatavad, lähevad küll edasi, aga peavad pöörduma kaema veel kord. Ja siis lähevad tagasi teineteise juurde, võtavad käest kinni ega tea enam ise, mis suunda astuvad. Ja siis nad on pikal vaibal, ühel ees sõnastik, teisel süüriakeelne raamat, loevad Efesose Johannese juttu süneisaktidest. Ja siis toda kreeka astroloogi juttu kõige täpsest kordumisest platoonilise aasta pärast, mis oli nii jube. Rääkisin sulle sellest ja sina ütlesid, et seda ju võiks praegugi veel katsuda. Aga, kui ma mõne sõna ütlesin, siis sinagi hakkasid mõistma, et seda ei või, see pole enam sama, tundub palju vähem kui loodetu.

 

275 Vanaeit: Mul oli siis hää küll, aga ma mõistsin liiga pisut sel korral veel. Pärast sain aru täiesti, et kõik tookordsed unistused on aastad teinud võimatuks. Ja sina ütlesid, et nende hilja teostada katsumine on sinu üksindajätmine, viimse lootuse äravõtmine. Palju muudki veel. Küll mul läks aega taibata ja sõdida endaga. Ometi sain jagu, sain. Ja siis, järgmine elu - oh, see oli tõesti kena. Ikkagi praegune on mingil moel halvem. Miks ei võinuks juba palimplastidest minna veel edasi suuremale täiusele? Miks me oleme tagasi kolmedimensionaalsed, palju surelikumad ja meie vahendid võimetumad tollekordseist?

 

276 Vanamees: Eks minagi ole mõelnud seda. Aga ma tõesti arvan: palimplastid olid küll üks suur saavutus, kuid me peame samale kõrgusele või veel suuremale jõudma hoopis erinevas ohuski, teiste tähtede juures, kõikjal kosmoses. Ja siis, kas sa ei mäleta, et palimplastid ise ei pääsenud enam kuskile. Vallutasid ja neelasid alla surma võidu sesse, aga uuest surmast nad enam kuidagi ei saanud jagu. Inimeses kulus midagi sagedase suremise ning taassünniga, mis aga seda oleks võinud pidurdada või veel enam, seda nad ei avastanud. Ja ometi see polnuks nii raske, kui nende muud vahendid olnuks samal kõrgusel. Ka siis polnud vahendid adekvaatsed soovele ning ülesandeile. Ikka võeti ja anti lahendada rohkem kui nende riistapuudega suutis. Aga jah, nad ometi võtsid välja viimse, mis suutsid. Seepärast nad olid tore, peaaegu jumalik tõug. Ja meie rõõm avastada seda kunsti ja õpetada seda teistele. Oh, oli midagi võrratut! Kogu see pidulikkus, mida tundsime päevast päeva protoplaste muutes palimplasteks. Tõesti see oli tore!

 

277 Vanaeit: Ja minu meelest praegune võrreldes sellega on suur langus. Sinagi ei usu, et palimplastid olid umbtänav, aga, mis oleme siis meie teinud, et jällegi oleme kuskil üsna all. Neljadimensionaalsed on meist ees paljudes asjades, meis enestes on kõik koledasti segamini. Ja nii, nagu ei kunagi enne, tunneme vahendite viletsust. Me ei eksinud palimplastena, nii et meid pidanuks saatma asja võtma kätte uuesti algusest pääle. Ma ei näe, et edasine käikki olnuks aina vigasem, aina allaviivam. Aga nüüd ometi me oleme armetumad kui inimesed enne palimplaste. Kas see ikkagi ei ole rohkem kui ainult matemaatiliste võimaluste juhuslikkus. Kas meie uitvad hinged ei hävine viimati nii nagu palimplasti hooletult kulutatud keha. Pikkamisi, igas elus jälle rohkem, kuni ei olegi seda kedagi, kes uidab, olgu ta siis permutatsiooni tegija, selle tulemus või hoopis midagi müüd.

Kas kõikide, nii öelda, hingede, saatus pole koduneda ja kaduda viimati. Võibolla pole igavest üldse mingis mõttes.

 

278 Vanamees: Mu meelest see oletus, mille üle olime nii rõõmsad ühel kollasel õhtul, on siiski õigem. Olgugi, et me olime mõnes mõttes viletsamad kui sõdivad inimesed enne palimplaste, ühes asjas oleme me kaugel ees ja selleks ongi ehk meie allaminek. Neil inimesil oli teoreetikuid, kes väitsid nad olevat neljadimensionaalsed tõepoolest, kuid mitte teadlikud sellest. Keegi neist ei uskunud ega püüdnud, kuigi see sääl ja ehk kõikjal oleneb sisse kasvanud usustki. Meie aga kogeme neljaliste olemasolu kõikjal, tunneme, et see "väike erinevus" on teinud nad hoopis iselaadseiks. Meil on kaks võimalust otse silma all ja seepärast me suudame neid kujutella ning haarata palju rohkem ning tõeliselt. Tolle planeedi olendid ei suutnud midagi. Ja siis neil on vajaline mõista, et võimalusi on rohkem kui mõistame arvata, vajaline valida uus suund, vajaline uut laadi vahenditega püüda teostada midagi. Ma ei teagi, mis kõik.

 

279 Vanaeit: Mu meelest on ehk need mõlemad arvamised õiged. Ma ainult ei saa seletada endale, millise suurema asja aspektid on mõlemad. Ons see nüüd praeguse vahendi puudulikkus või viga selles, kes teda käsitab, ma ei tea. Ei ole hirmsamat asja, kui mõelda õpitud šabloone mööda, kõneleda, elada ja surra. Ja ma ikka kangesti tahaksin uskuda, et see on meie tööriista liigne lihtsus ja armetus. Mäletad, kui ma vahel toon sulle midagi meelehääks, siis mul ikka on häbematu kiusatus seletada, kui palju olen näinud vaeva sellega, kui mitut inimest aidates paljus muus ma ta sain. Kui me neljandast kümnest minnes viiendasse olime väga õnnetud, põhjustehulgalgi polnud äärt, siis vaatamata tagasihoidlikkusele ning halvale arvamisele endist, me ometi mõtlesime, et kannatused meid õilistavad ja teevad meist apartse väärisobjekti. Enne taipamist, kui mu tundeis sinu vastu paistis endale juba midagi puudu, siis ma ei saanud seda tunnistada, vaid valetasin šabloonseid sõnu. Rahulikult, kuigi ise tundsin, et see karistab tagasi jälle keha. Käsi tundus mitugi korda tillukesem konnajalast. Kas me teame, kumb selliseis asjus on süüdi, kas vahend või ta imaginaarse arvuga kasutaja?

 

280 Vanamees: Mine tea, küllap ikka vahend, sest me tolleks imaginaarseks arvuks kipume pidama liiga paljut. Siis sa juba nägid ju, kui paljudest asjadest sõltub iga tunne: une sügavusest, unenäost, ilma omadusist, söögist ja kehakaalust ning muist taolisist asjust. Kõik meie tunded pole muud kui vahendi reaktsioonid sääraste eritingimuste varal. Võibolla, nad pole iseendast midagi, umbrohtu pihutäis ainult. Paljudel põhjustel vahend peab oma elusust näitama väga muutuval kujul. Aga too imaginaarne, ma ei tea, kas tema käsib teistele tajutava avaldusena ometi sailitada ebamäärase kuid piiriteldud nivoo. Või teeb seda vahend ise? Ja kuigi nüüd just paistab, et vahend reageerib adekvaatselt nagu fotomeeter, see vaid näib nii. Pole ju mingit põhjust, miks mõniteist kilo normist kergemal hävinevad igasugused tunded, nagu mõned luksusasjad rõivail, mis nälja puhul müüakse maha. Miks just need kaovad, ebamäärast on ju muudki! Eks ole, võib ju arvata, et vahend teatavas olukorras kaotab üldse reageerimisvõime. Ta on siis ärarääkimata vilets. Oh pagan, et me jutt on nii segane ja mitte midagi andev.

 

281 Vanaeit: Egas ta olegi, ütleme ainult juurde, et kui vahend enda olukorda tunnete varal ei suuda selgitada imaginaarsele kuigi täpselt, kuidas ta saab teostada siis üldse imaginaarse käske, kuigi küll vastupidigi on õige. Ta reageerib jällegi tunnete ja tunnetega nagu tindikala või tõhk muude nähetega. Ja nende varal imaginaarne püüab mõista, mis on tema oma elu. See on sihuke võimatu, toores ja õuepäälne mäng, et isu peab kaduma kõigil. Maailmas on midagi väga tõsiselt valesti.

 

282 Vanamees: Ja kõige hullem on, et asi ei parane muude oletustegagi. Kui paneme imaginaarsegi vahendisse, siis on kindel, et ta on sügavamal selles kui tunne, ära mitte ütle, et tähtsam, sest siis pole ju väärtusotsustuse tegijat. Kui seisund hästi ei sobi vahendile, siis ta esmalt uimastab ja saadab hingama tunded, väga harva aga ka mõistuse viimaks. Siis me ju kummagi kaudu ei saa teada vahendi tõelist olu, kumbki pole kõik vahendist ja meie neid kaht ei oska arvata kokku. Milleks peaks siis eksisteeruma sihuke olend, keda materialistid hüüdsid inimeseks? Millekski to ju ei kõlba. Ja mis veel siis, kui hakkame vaatlema seda imaginaarset, mõtlevat osa, mis ta suudab üldse, siis ta pole mitte üht põrmugi parem kui koer, kes ringilonkides nuusib oma tarkust ja jalga tõstes teatab teistele, et tema on selle küsimuse kallal aastaid otsa töötanud põhjalikult ja kavatseb lähemas tulevikus üllitada suurema teose kõnesoleva aine kohta, mis teataval määral rahuldaks teadmistenälga vastava ala tundmaõppimisel... Kuule, kas sain nüüd toime ühe vahva lausega, mis südamesse puistab pisut naeru? Sihukese kuradi lupardi pärast on tõesti häbi elada.

 

283 Vanaeit: Lause oli vahva, aga sa mitte ei mõtlegi, et toosama kuradi lupard tegi ta iseenese vastu. Kas sa kunagi sellest oled aimu saanud, mis niisugune asjandus siis on tõepoolest? Mina mitte kriipsugi. Ja ega ta neljalisil, mitte kellelgi pole neile rahuldav. Kõik nad nutavad ta kallal, aga ei see saatan kuule iseenda ega teiste manitsemist. Mul on vahel sihuke tunne, et tema kuradi osad mängivad kokku omavahel ja veedavad aega oma saba tagaajamisega. Ühel päeval jutlustab üks jupp, teisel teine, kummagi kohta on teada, et teda ei tule võtta tõsiselt. Ja siis jääb kõik kaunisti endist viisi. Just nagu mõni parasiit või mürmekofiil inimeses. Välja tuleks kurat visata, või hakaku ometi tööle, argu laiselgu ja õgigu nagu laisk siga kõikide teiste toitu. Kui sageli ta segab oma nii vahele tundeile ja siis nagu üks korralik kutsikas, abistab raipelõhnalisi seada kenadeks ridadeks ning matta tagavaraks.

 

284 Vanamees: Sulle need tunded meeldivad rohkem kui mulle ikka. Ma nendest ka ei arva kedagi. Et neil pole sisemist kindlust, just nagu va udu ronib mööda iga pinda ja kui vahel vajub lohku, siis juba on ärarääkimata sügav. Kas ma Tema usklikuna küllalt pole palvetanud, et meil kahel läheks nii hästi kui kõigiti muudetamatus olukorras saab. Ja sa tead ju veel, millised olid mu tunded arvestades enestega. Aga, kas ma sadu kordi ei leidnud end lõpuks paluvat enese eest. Ptüi kurat! Nagu ma ise üksinda oleksin midagi. Sa nüüd ütled, et see va raipese ninaga kutsikas, torkas kauni ning õilsa "mina" vahele. Võibolla, aga mis tunne see on, mis hardus, mis äkki kuulab hoopis teist kirja lapi sõna? Kuramuse armetud on tundedki, ära sa mitte räägi vastu, ütleme, sa tunned rõõmu minuga olla, muide ma pole iialgi saanud aru, kuidas see üldse võib juhtuda, nojah, tunned rõõmu minuga olla. Aga misasi see tunneb rõõmu? Kogu keha või see kutsikanäru või midagi muud? Otsi, mis otsid, ei saa sa tema algust kätte ega taba iial hetke, mil ta lõpeb või läheb üle teiseks. Ja mis asi see üldse on, mida ta väljendab justnagu sipelgalehm, kui teda kõditatakse. Mäh, et ma nüüdki ei oska paremini öelda seda "mis asja". Aga aru ju said, nojah!

 

285 Vanaeit: Umbes vist. Nõnda siis meil pole mitte midagi, millega võiks hakata midagi pääle. Oma mõistuse oleme küll kõvasti sundinud tööle kepiga ja meelitamisega ja kui pelgas hulluksminemist, sai süüa ja nuhelda. Ei see kutsikamaitki meid kuigi kaugele toonud. Ja muuga oli veel vähem midagi hakata pääle, kui saaks kondenseerida rohkem tundeid, mitte ainult paari, nemadki ütleks midagi, millest vast vahend terveni saab aru ja teatab sellest siis mõistuselegi. Aga ei kondenseeri meie neid rohkem. Ma küll oleks tahtnud katsuda sellega, mida hüütakse häbiks, kuigi ma ei usu, et see on tunne, ennem pagana kutsika diktaat kogu kehale sellele mõistetavalt. Oleks ikka ilmamaa tore küll näha, milliselt häbi näeb kosmost ja tulevikku. Ma mõtlen, et üsna õieti. Sest see, kes kõik asjad, kõik astmed, kõik vahendid on teinud nii ebasobivaks ja viletsaks, sel minu meelest peaks olema häbi. Ehk ka mõnede muude lolluste pärast. Ja siis inimlik häbi peaks taipama, mida ta just häbeneb. Sest tõesti oleks midagi kasu.

 

286 Vanamees: Kui me kuskil ja kuidagi peaksime saama ellu, siis seda küll teeme. Virutame kasvõi kogu kosmose häbi kokku ja tema ette.

 

287 Vanaeit: Las räägivad siis. Las see õelus, olgu ta kes või mis tahes, seletab ära, miks inimene on tehtud nii lollakalt, et ta ei saa olla õnnelikki kuigi kaua. Põhjus püsib, aga õnn ei ole enam sama. Mis jaoks seda tunnet üldse, kui meie riistapuud seda ei suuda taluda ja kavala kauba ning petise tööga sokutab ta asemele midagi kvaliteedilt sama hääd ja sügavat. Ja see pole mitte ainus asi.

 

288 Vanamees: Kus sellega. Ta käest oleks niipalju pärida, et parem oleks suu ajada ammuli ning seista nii, sest küsida nagunii ei jõuaks. Mis ta pagan aga peaks vastama ilusa hävingu kohta? See oleks tõesti asi teada! Ei tea, kas ta ütleks, et ükski ilus asi pole veel küllalt nii või julgeks ta koguni öelda, et ilusat kui niisugust pole olemas, vaid see on eufemism sex-appeal'i jaoks. Pagana uhke oleks teada, kuigi tema nagu korralike kodanike esivanem arvab vist viimast moodi.

 

289 Vanaeit: Mis sa nüüd sihukesest asjast?

 

290 Vanamees: Ah ise oled parem või? Pott, ara sõima pada! Tead, ma seda arutades päris selgesti tundsin, kui mõnus oleks jälle hakata otsast pääle, koguni sedagi elu. - Mis siis veel, kui oleksime vähekesegi ilusamad ning õnnetundel oleks ruumi meis ikka koguneda endisest enam. Ei oska arvata järgmistki elu ilma nende kaheta ja kuigi, pagana loll oled, kõik võib ju olla teisiti ja sihukesi mõisteidki ei tule uues elus enam pähe.

 

291 Vanaeit: Ei mina küll pole näinud midagi ilma nendeta, kuigi vahel mõtlesin, et ma seletan õnneks ilusa ülegi nähte, mis pole üldse, vaid väliselt sarnaneb. Mitte ei usu, et niipea kosmosest kaoksid need mõisted, võibolla mitte kunagi. Kindlasti me võiksime olla ilusamad ning õnnelikumad, aga noh, sa ju tead, nüüdne järgmine elu on asi, millest meil pole mitte udutuhkagi aimu, milline ta saab. Mine tea, ehk oleme kõverate nägudega nagu konnad või pikaks veninud nagu jõhvussid. Ara kõssa midagi, mõtle kui lõbus asi oleks lugeda üks jõhvussi esteetika. Eks ole?

 

292 Vanamees: Ma peaaegu mõtlen, et lõbusam oleks armastusjutt, milles me oleme tehtud elevantideks. Ei, see asi pole õige. Me ajame sihukest noorteloba ja maailmalõpp ligidal. Ei see passi meie vanuse ja väärikusega, meie peame ju nooremaile olema eeskujudeks, aga õilsaiks meid küll ei saa nimetada. Peaksime seisma vapralt nagu sambad, liigutamata ainsatki lihast valuliselt krampikiskunud näos ja vaatama määratu leinatundega ning ometi sangarliku hoolimatusega kord taevasse, kord mõnele tähtsale asutusele, kus hävineb niipalju meie rahva paremate poegade ja tütarde käte ning päätöö viimisteldud saadusi nagu: pudelisiltide kollektsioonid, mapid autogrammega isikuilt, kes pole olnud tähtsad mingil kombel, seeriaid, mis koosnevad kellegi suure diiva ning kõikide naiste piltidest, kes arvasid end temale taoliseks, mis veel rääkida musttuhandest taolisest kogust, mis enamasti on koostatud ettevaatamatuse või kuritahtliku käe läbi prügimaele sattunud rahvavarandusest.

 

293 Vanaeit: Kuule, taat, ara nüüd loba niipalju! Lähme parem hulkuma ning kaema. Maailma ots on üks väga kena ning kasulik asi eriti sääl, kus inimkond on uppumas ise oma sõnnikusse. Tuleb ikka teist vahtida, muidu viimaks järgmises elus kahetseme, et ei vaadanud. Aga, küll oleks põrgu lahti, kui tuleks hoopis midagi muud. Oh neid risumägesid, mis hävitada, et kutsikad ei saaks joosta ülesalla igakord ladval klähvides: "Ma ju ütlesin, ma ju ütlesin!"

EPILOOG

 

(Sinine avarus. Vasakul all nurgas valgessemähkunud, mitte kunagi ainult inimlikku muljet jättev kogu, kes ei seisa ega istu. On nagu osa seda avarust, siis jälle nagu see kehastunult. Ülalt vastava hääle kuju pole näha, aga valge kogu paistab nägevat seda.)

 

294 Hääl ülalt: Ara ehmata. Ara kahtle. Midagi sellest pole õige, mis ma räägin ja kõik on. Ara pelga neid labaseid sõnu. Kellele ma räägiksin õigelt tarka? Usu mind, oh usu mind, mitte ainus kübekene sinus pole olnud iial nii üksinda kui mina. Ma ei tea, mis oli aeg, mis hulkumine, kui otsisin ja otsisin kedagi taolistki endale. Neid peaks ehk olema, kuidas võiksin mina olla ainus? Oh, ma ei leidnud ja kui palju kordi olen kahetsenud, et ma ei otsinud edasi, edasi sellesama tunnini. Ma tunnistan, anna andeks, mul oli igav. Ma ei suutnud enam ühe tuhahunniku juurest minna teise juurde. Anna andeks, see oli minu süü. Ma pidanuksin, oh pidanuksin, kui palju mõttetut, mõttetut vaeva jäänuks siis olemata. Aga ma tahtsin, kas või hetkekski näha omataolist. Kas sa mõistad üldse, mis tähendab mitte teada, mitte aimatagi, mis on naer või nutt, mis hääl? Siis mina ei teadnud. Oh, anna andeks, tahtsin omataolist. Ei minul olnud midagi muud, millest teha teda kui tuhast ja neist valguseriismeist, mis pudenevad minult nagu kulumistolm. Võibolla kuskil, kuskil veel ometi leidunuks midagi paremat kui tuhka, millest ma ei teadnud, mis ta on. Kui hästi ma nüüd tean! Kui valusalt hästi, sest tuhk ei salli valgust, mis teeb ta elusaks. Sina tead ise, kuidas ta vihkab teda või mitte enam, oh ometi mitte enam.

 

295 Kosmos: Tõesti mitte enam ja vist iial mitte. Aga mis tean mina? Sinu silmad näevad kõigisse soppidesse. Mulle on imelik nõuda aru Sinult, ometi ma nõudma tulin ja ometi mitte. Sest tunnen, tean. Ja ei mõista küllalt. Mis on saanud mu tormakast soovist, mis mu tungist teada?

 

296 Hääl ülalt: Ma olen kannatanud, oh mitte ainult see, mis ma tegin! Iga valu oli ja on süüdistus mulle. Ja rõõmu, kui vähe, kui vähe tänu olemasolu eest, kasvamise võimaluse eest. Mina olen eksinud, kõik oli eksitus. Ainult piina. Ainult piina nägin kõikjal. Valgus pani valutama tuha. Valgus kaebas, et ta on manatud tuhka. Ma kuulsin kõik, nägin kõik. Sina ei tea, kui hirmus see on! Tuhk võis hetkeks enda lahutada valgusest, vihaga, lootusetult. Valgus võis põgeneda tuha seest. Aga mina, aga mina... Mina ei saa end tappa viivukski, petta endale puhkust. Hetkekski kergendust pole mulle. Mõeldamatu arv kordi olen tahtnud surra, aga ma olen, olen igavesti. Sinus räägiti Ahasveerusest ja tema valust. Oh, keegi ei mõelnud minu valule. Mitte keegi. Ja ma olin süüdi, ainult süüdi.

 

297 Kosmos: Aga miks Sa panid kokku tuha ja valguse, miks Sa tahtsid surmast ja elust teha midagi uut? Kas Sa ei teadnud siis, kas Sa ei mõistnud siis? Miks Sa ei teinud end pooleks kui Sul oli igav? Miks Sa ei kogunud mind oma valgusest?

 

298 Hääl ülalt: Ara küsi nii! Sina tead ju! Ma ei taha kõnelda endaga. Omasugusega tahan. Ja ma mõtlesin alguses, et teen hääd. Kui kahju mul oli tuhast. Kui kahju, nüüd sa ehk mõistad, vahel mõistsid teadmata seda. Mõtlesin ta teha elusaks oma valgusega, üsna vähega. Mõtlesin, et valgust on vähe ja panin teda piskuhaaval. Sinna, kuhu sain. Aga ei see vähendanud valu. Ei muutnud midagi paremaks. Tuhk karjus, kaebas, tõrkus. Ja valgus nuttis ning kannatas. Sajatas mind, oh, kuidas sajatas. Mis jumal on see, kes on teinud sellise ogaruse, sellise koleduse, armetuse. Miks ta ei võinud seda jätta tegemata, kui ta ei tulnud toime paremaga. Kõigil oli õigus. Ma ei saanud paluda andeks, ma ei saanud seletada, miks ma tegin nii. Mitu korda, mitmele kohale ma saatsin end abiks. Kergendama valu, õpetama. Seletama. Aga tuhk vihas selle vastu, kes tahtis teda elusaks, hakkas mässama. Väänas valeks iga õpetuse, iga seletuse. Ja minu hää muutus jälle kurjaks. Nägin ja nutsin. Karjusin. Aga mul polnud kedagi, kellele pihtida. Kedagi, kes oleks võinud anda andeks minu patu. Patu, et ma olen teinud säärase kosmose. Selle andestamatu patu. Kui palju kordi olen katsunud paluda talt endalt. Ta ei mõistnud. Ei tahtnudki. Oli täis viha sellele, kes ta on teinud. Nõudis ainsaks hääteoks oma hävitamist. Tuhk mingu tuhaks. Valgus valguseks. Kaoks kõik piin. Aga mina ei suutnud. Mina tahtsin hääd. Hääd tuhalegi. Rõõmu valgusele. Tõesti ma tahtsin hääd. Mul oli hale hävitada seda, mis olen teinud. Nemad aga nõudsid, nõudsid minu viha, nõudsid karistust. Ja keegi ei uskunud, ei tulnud mõttelegi. Et ma kosmose võin hävitada üksnes meeleheidus, üksnes siis, kui ma enam ei usu ega looda. Kui mõistan, et mu kavatsus on teostamatu. Iial mitte vihast tuha vastu, mis tõrkus. Mitte vihast valguse vastu, kel polnud küllalt elu, küllap jõudu panna elama. Ilma vägivallata. Tuhka elama. Tuhka tahtma elu. Ei iial. Iial mul polnud viha. Mul oli patt. Oli häbi, oli süü. Et minu soov. Et mu ainus ja õige soov. Ainult vaeva, vaeva ja valu. Kes kannatas enam? Kes kannatas enam? Ei ole kedagi, kes teaks. Ei olnud kedagi, kelle käest võinuksin küsida nõu. Kes õpetanuks mind. Pisutki aidanuks. Kogu maailma piinad kokku, kas need võivad olla suuremad kui Jumala piin, et sellest, mis on tahtnud hästi, ei saa midagi. Kas see võib olla suurem kui piin, et oled rumal, oled tahtnud igivõimatut. Ja oled teinud ainult, ainult, ainult piinu. Kui ma olen teinud rohkem valu kui kannud ise, siis ei õigusta mind enam midagi. Siis, mina olen siin, tule ja karista mind, tule ja tasu mulle kätte. Et olen püüdnud hääd - ja teinud vaid kurja. Et olen taotanud rõõmu - ja tekitanud vaid valu. Olen tahtnud omale kaaslast ainsast muiduolevast - ja ei tohigi saada kaaslast. Olen teinud sellise kurja olendi, kes peab hukkama minu. See on õige, see on mu karistus. Nagu juttudes, nagu neis juttudes, mis räägiti kuradist, kes tegi hundi. Kui ma ei tahtnud omanäolist, omasugust ja tegin võõriti, siis tule ja karista. Sinul on õigus ja minul on ainult süü. Ei ole kedagi, kes olnuks nii rumal, nii üleannetu. Seat mis õigust oli mul soovida, kujutellagi midagi muud kui tuhka ja ennast. Neid mustjaspunaseid pilvi, millede vahel hulkusin ja otsisin. Kedagi, kes oleks minutaoline, igavesti olematut. Mul polnud õigust. Oli vaid lootus, et. Soov, et. Ja ma suutsin midagi. Aga ma ei teadnud, et teen niipalju valu. Ma tõesti ei teadnud. Ei teadnud. Ma kahetsen, kahetsen, kahetsen. Kui sa teaksid, kuidas ma lootsin, kuidas ma ootasin, kuidas, kuidas. Ma ei teadnud muud, kui ootasin hetke, mil üks raasukenegi taipab.

 

299 Kosmos: Mina sain nõudma aru, ma nõudsin, kuidas nõudsin. Viimaks tahtsin teada, milleks. Ja ma mõtlesin, et tulen mõistma kohut koletise üle, kes tujukalt ja tuimalt mõnuleb kannatuste üle. Kelle ainsaks rõõmuks on vaadelda neid. Ma ei uskunud seda päris kindlasti küll. Vahel ma arvasin, et minu olemasolul on mingi muu mõte. Ja üsna harva, et Sind polegi mujal kui minus. Et Sina kasvad ja saad minus teadlikuks. Siis jälle mitte. Mu oma aeglane kasv pahandas mu jälle. Midagi ometi oli väljaspool mind. See häiris. Ma jälle nõudsin aru. Küllap Sa vastasid, aga kogu see tuim tuhk minus, mille läbi tuli vastus, moondas Sinu sõnad nii, et ma ei rahuldunud. Aga ükskord kuskil, kas Sa nägid seda kohta, kus tuhk esimest korda tahtis saada elusaks. Seda hetke, mil ta uni oli täis ja ta tahtis ärgata. Kas Sa taipasid seda silmapilku? Kas see ei vähendanud Sinu kannatust? Ma nüüd tean, kui suur ta oli. Ma mõistan. Kas see hetk tegi Sulle rõõmu? Olid kannatamatu, kas? Kas olid õnnelik?

 

300 Hääl ülalt: Taipasin, oh taipasin. Seda hetke, jah just seda, mil tuhk kinnitas, et temagi on valgus ja valgus tuhk. Seda puhku, mil elusa ja surnu vahel enam ei tehtud vahet, kõik sai üheks, kõik tahtis olla elus ja surnu korraga. Sa oskad vist aimata seda rõõmu, mis tuntakse siis, kui midagi ärkab. Läheb sellele teele, mida on loodetud. Kui ükskord tunned, oled teinud palju kurja, aga pole eksinud. Oli õige, mis tegid. Polnud rumalus. Ei ole häbi enam enda ees. Ei tunne end patusena. Ja siis mõtlesin: vast viimaks ometi saab temast see, keda tahtsid omale. Kellega saab rääkida, kellega koos pole üksi. Unustasin kõik oma valud ja mõtlesin ainult sinu kannatusile. Olnuile ja eesolevaile. Armastasin sind. Tahtsin teha nii väikeseks su valusid, kui aga suudan. Et tuhk ärkaks kõikjal ilma piinata ja tõrkumata. Küllap ma mõtlesin, kuidas. Otsisin viise ja olin õnnetu, et sain nii vähe olla abiks. Et sina ikka oma vaevaga pidid rabelema üles ja kasvama suureks. Õnnetu veel, vahel koguni rohkem. Sa ju hakkasid aimama, mis tuleb. Ootasid mult abi. Ja vahel just sääl, kus ma ei saanud kuidagi. Sa nutsid, et ma ei hooli. Mõni raas pahameelega taganes uuesti tuhaks. Ja ma kartsin väga. Kartsin vahel väga sinu pärast. Et sulle ei paista küllalt selgelt, et armastan sind. Rohkem veel, kui tundub sulle. Siiski olin õnnelik, kui nägin, et aimad. Püüad pooluniselt. Küllap tundsid isegi oma hämarasse mu rõõmu. Tundsid mu õnnetustki ega teadnud päris selgelt, miks. Aimasid ja püüdsid. Mu õnnetus polnud siis enam nii suur. Tuli jälle rõõm. Sedagi tundsin juba. Aga harva veel aimasid, miks olen rõõmus.

 

301 Kosmos: Mina tulin pärima viimati, ikka veel. Aga nüüd ma ei taha enam teada midagi. Sina tahtsid mind. Tahtsid hääd. Mul on häbi, mul on hale, et tuhk minus tõrkus nii kaua. Palun andeks, kuigi ei tea, mis on paluda. Kuigi sel enam pole tähendust. Minu tõrkumine oli rumal. Tige nagu lapsel, kes teab ainult ennast. Ja kõik mu kannatused, kõige suuremadki valud, ainult lapse lollus. Kes nutab, kui tema tahtmist ei tehta. Kellele aga oma tahtmise täideminekki ei tee rõõmu. Olin üleannetu, taipamatu. Olin edev ja loll. Vaevlesin seletades häda ja viletsust, õigustades vahel tuhka, vahel valgust. Väga hilja hakkasin uskuma, tundma, et tuhk peab mõistma kuulata valguse sõna, siis polegi viletsust. Mitte kuulama sõnu. Midagi müüd. Ei mõista öelda. Ma kahetsen, aga ma ei tea, mida. Kuidas saab kahetseda, et olin laps ja kangekaelne? Mul on häbi, et ma ei taibanud varem. Mul pole õigust kaevata millegi üle, sest Sina tahtsid hääd. Sest elus puu on enam kui pihutäis tuhka. Mul on häbi, et niikaua tahtsin olla tuhk.

 

302 Hääl ülalt: Ja nüüd sa ei aruta enam, et tuhk on õilis, tuhal on rahu, tuhal on kõik. Sa enam ei mõtle, et olematus on ainus rõõm ja kõik muu pettus ning valu. Nüüd ma saan kõnelda sinuga. Nüüd me võime hulkuda ja otsida, kas kuskil on midagi meietaolist. Sa enam ei tõrgu, kas?

 

303 Kosmos: Nüüd me võime kõneleda ja seda on palju. Nüüd me võime otsida, aga me ei leia kedagi Sinu ega minu taolist. Ma ei tea, mis oled Sina, mitte ainult mu valmistaja, mitte ainult see, kes armastab mind. Ja ma ei tea, kes olen mina. Mitte Sinu laps ainult, mitte Sinu armsam ainult. Ja ma ei mõista arvata, mis me teeme kahekesi. Aga meil on hää. Tuhk on õnnelik, et elab. Ja Sina oled õnnelik. Aga mis tuleb edasi. Mis tuleb nüüd? Meie oleme kannatanud nii palju enese ja teise pärast. Kas me pole viimati nii harjunud sellega, et otsime uusi võimalusi vaevelda. Meie? Mina? Ara lase mind, ära mitte mind lase.

 

304 Hääl ülalt: Ei sina tahagi enam seda. Ja mina ei lase. Mina armastan sind, kuigi me kumbki ei tea, mis see on. Mis me saame kätte, mida me taipame. Kas on meist suuremaid? Kas me nii neid mõistame? Kus on kaugus? Võibolla nüüd keegi meile nähtamatu seletab sellegi, miks oli tuhk, miks olin mina. Võibolla sina mäletad nüüd, millest on tuhk? Kust ta tuli mu ümber. Ma kogu aja mõtlesin, aga kelleltki polnud küsida. Ja kui ma seda ei tea, siis endastki mitte midagi, sinustki mitte. Võibolla sa mäletad. Ütle siis mulle. Ütle, kes ma olen, kust ma olen, miks ma olen? Sina ainult võid seda öelda, kui me ei leia kedagi teist, kui Sa usud, et polegi muid kui meie.

 

305 Kosmos: Võibolla, ma tean. Võibolla, ei oska öelda. Ikka veel mul on häbi endast. Ikka veel tuhk pelgab ja kardab Sind. Armasta mind ikkagi, veelgi. Küllap ma vastan, teadmata, et vastan. Mul on kahju, et olen rumal, aga Sa tunned. Natukenegi ehk tunned minust, mis oled ise. Vaata mind, vaata alati mind. Ara jäta mind omapaad. Vaata mind kartmata. Minus pole midagi enam, mis neaks, mis sajataks või tõrguks. Ma ei taha valu ega taha teha valu. Kui Sa nüüd vaatad mind, siis ehk näed. Ja kui Sa ei näe midagi, kui ei saa vastust, siis tee minuga, mis tahad. Tee mind uuesti. Kas või mitmeid kordi. Olgu veelgi valu, teissugust vaeva. Ma tahan, et leiaksid vastuse minust. See on ju mu ainus mõte.

 

306 Hääl ülalt: Ma ootan. Ma katsun kuulata. Võibolla ma aiman juba, hakkan taipama. Oh, ükskord ometi midagi. Ometi mitte enam üksi. Ometi mitte enam uksi oma süüs ja patus, et olen teinud sinu. See polnud patt, see pole siin, see oli õige. Ometi mitte enam uksi.

 

307 Kosmos: Mitte iial üksinda. Kuule, mis on sõnad, mis on tunded, mis on kõik? Aga mulle tundub, tean, mis oli tuhk ja mis oled Sina. Vaata, vaata nüüd mind, nüüd vist näed. Ja, ja meie, meie ei ole iial enam üksinda. Üksindust ei olegi.