[FR]

UPIC’ust IanniX’ini

/katkendid/

/.../ Aastatel 1970 konstrueeris Xenakise loodud uurimiskeskus CEMAMu esimese UPIC’u versiooni, soovides sellega muuta nähtavaks muusika mikro- ja makrostruktuuri. Mikrostruktuuri seisukohalt võis helilooja kujutada lainekujusid ja helitugevuse graafikuid. Samuti oli võimalik kujutada individuaalse sageduse, helitugevuse ning lainekujude trajektooridega kaari, millest igaüks oli seotud ühe ostsillaatoriga. UPIC’u lehekülg on niisiis teatud tüüpi partituur ning näide graafilisest sünteesist või grafismidest, mis kontrollivad aditiivse sünteesi ning sagedusmodulatsiooni parameetreid. Kaarte üleskirjutamine toimub kas joonistades graafilisel laual või kasutades hiirt.

UPIC arenes põhiliselt aastatel 1970 kuni 1990-ndate algus, mil CEMAMu produtseeris reaalajaversiooni (1987) ja versiooni PC-le Windowsi keskkonnas (1991). 1991-2002, tulenevalt arvutite nii riist- kui ka tarkvara arengust, töötas CEMAMu välja ainult tarkvaraversiooni UPIX (2001), mis oli oma funktsioonidelt peagu identne 1991.aasta versiooniga. /.../

Pärast Iannis Xenakise surma võttis CEMAMu juhtimise üle Julio Estrada, kuid CEMAMu lagunes kiiresti. ”La kitchen”, Thierry Coduys’i poolt juhitav uurimiskeskus, seadis ülesandeks teostada maist kuni septembrini 2002 UPIC’u ekspertiis. Selle ekspertiisi koostamisel osalesid Thierry Coduys’i palvel informaatika ja kunstilise konsultandina programmeerija Adrien Lefèvre ning CCMIX’i direktor Gérard Pape. /.../

Viimase üheteistkümne aasta jooksul on Les ateliers UPIC, uue nimega CCMIX (aastast 2000), õpetanud paljusid heliloojaid ning edendanud heliloomingut. Reaktsioonid UPIC’u suhtes on üksmeelsed: töövahend on fantastiline, kuid tema areng on jäänud aastasse 1991 ning seda informaatika üldise tohutu arengu tõttu. Hoolimata sellest, et vana UPIC on ikka veel kasutatav, tema avangardistlik aspekt on jäänud veidi tahaplaanile.

Pärast CEMAMu’st maha jäänud UPIX’i programmi algkoodi analüüsi on otsustatud uuendada programmi arhitektuuri kohasemate vahenditega. UPIX ei tööta mujal kui Windowsis, meie soov on laiendada programmi võimalusi, kasutades uusi palju kasutajasõbralikumaid platvorme UNIX, LINUX ja Mac OS X. Meil ei ole õigust originaalkoodi ümbertöötamiseks.

Kolme seminari ning diskussioonide tulemusena Pariisis, Lyonis ning Santa Cruzis USA’s võib teha esimesi kokkuvõtteid: graafilise ja kõlamaterjali seoste valdkonnas on loodud palju programme, teiste seas Metasynth ja Hyperupic. Samas nende kavandajad – vaatamata sellele, et nad on loonud huvitavaid programme – pole mõistnud, et UPIC’u idee ei ole tõlkida kuvandit kõlavaks tulemuseks, vaid pigem, et kuvand teenib kõlamassi graafilise representatsiooni huve. Nad määratlevad kuvandi abil üldkõla parameetreid, töötamata seejuures kõla mikrostruktuuri detailitasandil, nagu me võime teha UPIC’uga. Niisiis võime me öelda, et UPIC on inspireerinud täiesti teistsuguseid programme, millel pole temaga mingit otsest seost. Uue programmi vajadus, mis järgiks UPIC’u teed, kuid läheks veelgi kaugemale, on jäänud jätkuvalt aktuaalseks.

Santa Cruzi konverentsi päevil tuletas teiste seas Curtis Roads meelde vajadust leida palju tihedamaid seoseid graafilise või visuaalse ning kõlalise representatsiooni vahel. Täna otsime me representatsiooni, mis oleks ühtaegu kompositsiooni formaalse struktuuri sümbolisatsiooniks ning mis lubaks samas tegutseda helisünteesi vallas kõigil nii mikro- kui makrotasanditel, soosides samas graafilist nõtkust. Küsimused ning lahendused, mida UPIC esitab elektroonilise partituuri ning graafilise sünteesi kohta, jääksid võrdselt aktuaalseteks. /.../

Niisiis, oleme kavandanud UPIC’u looja Iannis Xenakise auks uue programmi IanniX. Meile näib ilmne, et küsimuse all ei ole uue ”UPIC’u” loomine, mis satuks vastuollu Iannis Xenakise ajaloolise instrumendi suure panusega. IanniX oleks UPIC’u projekti jätkuks, eelistades elektroakustilise partituuri graafilist representatsiooni, takerdumata vaid kujutamise juurde. IanniX pakuks ka teistsuguseid sünteesitehnikaid, mitte ainult aditiivne süntees ning sagedusmodulatsioon, mida me leiame implementeerituna UPIC’us.

Kunstiliselt areneks IanniX mitmetes uutes suundades:

1) Multidimensionaalne ja multiformaalne graafiline partituur:

UPIC’u lehekülje tasand muutuks IanniX’i partituuri mikrotasandiks, üksiku ”kõla” representatsiooniks. Nagu kujutatakse UPIC’u lehekülge, nii kujutatakse kõlade järgnevust. Me soovime kujutada IanniX’is kõrgemat tasandit, mille sisse on peidetud mikrotasand ning mille sees me kujutame ”kõlade” sekventse rikaste ja keerulistena tänu nende juba mikrotasandil toimuvale tämbrisünteesile. Me soovime niisiis eraldada üksiku kõla sünteesi graafilise representatsiooni mikroformaalsel tasandil komplekssete kõlade sekventsist makroformaalsel tasandil.

2) IanniX’is kasutatavad või mittekasutatavad sünteesitehnikad:

Ühest küljest soovime me jätkata aditiivse sünteesi ja sagedusmodulatsiooni ostsillaatorite sünteesi kujutamist nagu paraeguses UPIC’us, lisades võimaluse minna vertikaalsuunas kuni tuhande ostsillaatorini ning miks ka mitte lisada uue võimalusena filtipankade trajektooride joonistamise?

Tuhande filtriga pank, mis töötleb valget müra, on võimalik, kasutades uut arvutikaarti, mille on leiutanud Giuseppe de Giugno, kes tegeleb ülirikaste kõlade sünteesi ja resünteesiga. Alates spektraalset tüüpi analüüsist ja resünteesist võime me ette kujutada võimalust teostada editsioonioperatsioone filtrite panga graafilise representatsiooni tingimustes, mis seda resünteesi kujutaks.

Loomulikult on olemas teisi, rohkem xenakislikke helisünteesi võimalusi, nagu ”Gabori matriits” (Matrice de Gabor) oma gaborettidega (Gaborette). Me soovime niisiis kujutada väga rikkalikke editsioonioperatsioone ”Gabori matriitsi” graafilise representatsiooni tingimustes, mis võimaldab mikroskoopilisi operatsioone kõlagraanulite tasandil.

Loomulikult eksisteerib palju teisi sünteesi ja signaali töötlemise meetodeid, mis väärivad inkorporeerimist IanniX’i funktsioonidena. On soovitav, et kõlad, mida realiseeritakse sünteesi või signaali töötlemise abil, ei sõltuks IanniX’ist, vaid oleks programmiga otseseoses võimaldades ”plug-in” tüüpi arhitektuure.

3) Võimalus anda komponeerimisele dünaamika ja multidimensionaalsus:

Kui Xenakis pakkus välja meetodi joonistada arhitektilaua taga, pidas ta silmas otseselt helilooja poolt kujutatavat joont, tema žesti ning graafilist representatsiooni. Tänapäeval võime me minna veel kaugemale tänu intelligentsetele liikumisanduritele, mida on arendatud ”La kitchenis”. Kui me ei soovi või ei suuda joonistada, on liikumisandurid võimelised tõlkima kineetilise žesti otse graafiliseks kujundiks. See on vägagi huvipakkuv kompositsiooni nii mikro- kui ka makrotasandi jaoks. Mikrotasandil fikseerib andur žesti, mis esindab meloodilist või rütmilist kõverat, samas kui makrotasandil väljendab žest tempo accelerendo’t või rallentando’t.

4) Makrovorm: multidimensionaalne ja polütemporaalne sekventser:

UPIC’u abil komponeerimise makroformaalsel tasandil tegutseme me kahedimensionaalses ruumis, milles graafilist partituuri mängitakse ühes tempos, isegi kui tempo on muudetav.

Täna pakume me välja programmi, mis võimaldab ruumi multitopoloogiat ning multitemposid, tuginedes printsiibile, mis üldistab UPIC’u, säilitades tema puutumatuse. See Adrien Lefèvre poolt väljamõeldud printsiip on väga lihtne formaalse matemaatika konstruktsioon, millel puudub senini rakendus, mis võimaldaks saavutada hämmastavaid ja innovatiivseid tulemusi. Teisalt ühendaks see muusikalise väljenduse valdkondi, mis näivad hetkel vägagi lahus. IanniX pakub graafilise partituuri makrotasandile juba mikrotasandil konstrueeritud kompleksse ”kõla” sümboolset representatsiooni. Selliseid kõlasid võib mõista nagu planeetidena, millest igaüks areneb individuaalse kas staatilise või muutuva süsteemi alusel. On võimalik lihtsalt kujutada UPIC’u paljusid lehekülgi, mida mängitakse simultaanselt, igaüks oma geomeetriaga ja seotud erinevat tüüpi süntesaatoritega.

IanniX’i puhul ette pandud ajatrajektooride representatsioon on samavõrd kasutatav kõla ruumis liikumise kujutamisel. Me võime kujutada kõla, mis pöörleb ja mille ”panoreeringutel” on erinevad nobedused. /.../